koosseisus. Üksikuid mehi võis leida aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Sakslased küll lubasid mitte luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid rindeolukorra halvenedes hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna see ei toonud soovitud tulemusi, alustati osaliste
vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941. aasta suve keskpaigaks oli kropuses juba ligikaudu 29000 meest koos Nõukogude Liidust mobiliseeritutega. Eestlasi oli selleks ajas korupses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus,langes vangi või läks Saksa poolele üle. 1941 aasta lõpu poole saadeti eestlased Saksa sõjaväelaagritest Eestisse tagasi. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed koondati tööpataljonidesse mis olid tegelikult surmapataljonid. Tööpataljonides suri palju eestlasi kuna seal olid väga rasked tingimused ning arste ja ravimeid polnud.Põhiliselt
vange, arstiabi peaaegu puudus. Algas massiline suremine nälga ja nakkushaigustesse. 1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses. 22. juunil 1941 kuulus 22. Eesti Territoriaal Laskurkorpusse umbes 29 000 meest. Sellest päevast juhtis korpust kindralmajor Mihhail Duhhanov. Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest). Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes Hilovo, Porhovi, Dno, Soltsõ ja Staraja Russa lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli 6. juulil, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes (Porhovi lahingus, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa
a veebruaris, kui Punaarmee murdis Leningradi blokaadi ja tungis kiiresti läände. Vaatamata Saksa maaväe ülemjuhatuse pessimismile pidas Adolf Hitler Eesti hoidmist tähtsaks. Eesti mahajätmisel ohustanuks Punaarmee Balti laevastik Saksa rauamaagi tarneid Rootsist, raskemasse olukorda oleks sattunud Saksamaa liitlane Soome, suur tähtsus sõjamajandusele oli ka Eesti põlevkivil. Eestisse paisati teistelt rinnetelt hulk lisavägesid, sealhulgas 20. Eesti SS-diviis, mida mobiliseeritutega pidevalt täiendati. Veebruarist aprillini peetud veristes lahingutes suudeti Punaarmee edasitung Narva rindel peatada ja lahingutegevus soikus kuni juulini. Punaarmee viis osa vägesid Soome vastu, samal ajal kujunes idarinde võitluste raskuspunktiks Valgevene, kuhu Narva rindelt viidi mitu Saksa diviisi, mis asendati värskelt formeeritud eesti väeosadega. Juuli lõpus jätsid sakslased Narva rindelõigu maha ja taandusid ca 25 km läände Sinimägedes ettevalmistatud positsioonidele
annaabi.ee 
