avastada ja ilma hirmuta arendada oma loomingulisi omadusi. Selline inimene pakub endale rõõmu ja toob kasu ka teistele. Sellistest inimestest räägitakse kui täisväärtuslikest ühiskonnaliikmetest. Selline võib olla psüühiliselt terve ja vaba inimene. Sõna psüühiliselt tuleneb kreeka keelsest sõnast , PSÜHE' mille tähenduseks on hing. Nii nagu üldine mittevabaduse mõistmine on kergem ,kui seda on vabaduse mõistmine ,nii on ka kergem defineerida hinge mittevabadust. Hingeliselt mittevaba inimene kogeb pinget ja ebamugavust oma hinges. Selliste olukordadega tegeleb selline teadus nagu psühholoogia, mis on samuti tulnud eelmainitud kreeka keelsest sõnast ,psühe' e. hing. Mingil määral puutuvad kokku ja huvituvad sellest teadusest kõik inimesed , ise seda teadmata. Iga kord kui inimene on vastamisi probleemiga, miks ta ei saa hakkama enda püstitatud eesmärkidega, ei suuda lõpetada mingit alustatud
sõna vm keelelist üksust tekstis mõista.) Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Oleks vajalik uurida naiskirjanikke läbi selle prisma, kas ja mil moel on neil olnud tuge nii vaimses kui materiaalses mõttes oma lugude kirjutamisel. Kui ei ole olnud vabadust ise luua oma loomingu kirjapanekuks vajalikke tingimusi, siis seda mittevabadust ja ebavõrdsust peaksimegi arvesse võtma naiskirjanike uurimisel, nende kirjandusteoseid analüüsides ja loomingu kvaliteeti hinnates. Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? kuidas kirjutatakse, kuidas meeste ja naiste kirjutised üksteisest erinevad, kuidas loevad mehed ja naised Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune
kõige madalamal tasandil, kuni tekib midagi uut. Kollektiivile on vaja käsku, sundust, mis paneb ta tööle kollektiiv ise ei mõtle. See mis toimub laval on selle peegeldus kes istub saalis. See ongi see sundus, see käsk. Milline on vaataja, selline ka näitleja. Kõik eelnevad ajastud vaataja alati mingi kultuuri kandja. Siis tuleb teatrilavale selline unikaalne klass, kodanlus, see kolmas seisus. Kodanlus ei ole kultuurikandja ega saa selleks mitte kunagi. Kultuur eeldab mittevabadust, kultuuris tuleb alati arvestada traditsioonide ja reeglitega. Täielik anarhia ehk reeglite puudumine ei ole kultuur. Niisiis see kultuurivaba teater võtab aluseks melodraamad ja vodevillid. Melodraama on mandunud tragöödia. Kõige madalama seisundi saavutanud tragöödia. Analüütiline oli klassitsistlik tragöödia, eesmärgiks uurida seaduspärasusi inimeses ja maailmas. Seaduspärasuste tundmaõppimine eeldab mõistust, analüütiline teater. Melodraama on
annaabi.ee 
