toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
on tehislikku laadi nähtused. Kuid sellisel juhul on tegemist meil inimese enda mõistuse loomega kui tehnoloogia abil loodud maailm nagu virtuaalsereaalsuse puhul. Ka virtuaalreaalsus on inimese mõistuse loome nagu unenägugi, kuid läbi tehniliste protsesside. Unenäo puhul aga inimene viibib nagu otse enda mõistuse sees ilma mingisugusi tehnilisi vahendeid kasutamata. Virtuaalreaalsuse puhul aga kasutatakse tehnoloogiat selleks, et inimene viia kuskile mittereaalsesse maailma. Nagu näha on nenedel nähtustel nii erinevaid kui ka ühiseid külgi. Vastavalt sellele kujuneb inimesel ka reaalsustaju. Kuid inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse just kunstivahenditega. Läbi kunsti on pääsetud võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma kehas. Nüüd aga vaatame seda, kuidas moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti.
on tehislikku laadi nähtused. Kuid sellisel juhul on tegemist meil inimese enda mõistuse loomega kui tehnoloogia abil loodud maailm nagu virtuaalsereaalsuse puhul. Ka virtuaalreaalsus on inimese mõistuse loome nagu unenägugi, kuid läbi tehniliste protsesside. Unenäo puhul aga inimene viibib nagu otse enda mõistuse sees ilma mingisugusi tehnilisi vahendeid kasutamata. Virtuaalreaalsuse puhul aga kasutatakse tehnoloogiat selleks, et inimene viia kuskile mittereaalsesse maailma. Nagu näha on nenedel nähtustel nii erinevaid kui ka ühiseid külgi. Vastavalt sellele kujuneb inimesel ka reaalsustaju. Kuid inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse just kunstivahenditega. Läbi kunsti on pääsetud võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma kehas. Nüüd aga vaatame seda, kuidas moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti.
on tehislikku laadi nähtused. Kuid sellisel juhul on tegemist meil inimese enda mõistuse loomega kui tehnoloogia abil loodud maailm nagu virtuaalsereaalsuse puhul. Ka virtuaalreaalsus on inimese mõistuse loome nagu unenägugi, kuid läbi tehniliste protsesside. Unenäo puhul aga inimene viibib nagu otse enda mõistuse sees ilma mingisugusi tehnilisi vahendeid kasutamata. Virtuaalreaalsuse puhul aga kasutatakse tehnoloogiat selleks, et inimene viia kuskile mittereaalsesse maailma. Nagu näha on nenedel nähtustel nii erinevaid kui ka ühiseid külgi. Vastavalt sellele kujuneb inimesel ka reaalsustaju. Kuid inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse just kunstivahenditega. Läbi kunsti on pääsetud võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma kehas. Nüüd aga vaatame seda, kuidas moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti.
annaabi.ee 
