siin kest ktte, kellel tuju tuleb, see ta enda ktte haarab, kui enam ei ole tuju, jtab sinnapaika. Keskseteks vrtusteks on demokraatia tingimustes vabadus ja vrdsus. Vabadus thendab antud juhul mittetakistatust oma soovide teoks tegemisel. Igasugune kohustuslikkus, mis viks soovide titmist piirata, on siin halvas kirjas. Samal ajal iseloomustab aga demokraatiat ka harimatus selle sna platonlikus thenduses. Selle tulemusena ei osata siin eristada paratamatuid ja mitteparatamatuid ihasid ning leida iget mtu ihade rahuldamisel. Kui oligarhia tingimustes tuli ihasid veel piirata et varandus kokku ei kuivaks tuli tarbimist piirata , siis demokraatia tingimustes pole midagi piiramas sellist eluviisi, mida keegi iganes ihaldab. Nii iseloomustab demokraatlikku hingelaadi ihaleva hingejao piiramatu domineerimine. Platon tleb, et hinge kindlus on ilma kaitsjateta ning selle vivad hivata kskik millised ihad. Niisugune, n demokraatlik vabadus on vabadus nii heaks kui halvaks.
Siin tuleb nüüd mängu mõistus: selle ülesandeks on leida õige tee mitte-mõistuslikult antud eesmärkide saavutamiseks. Kannatuse allikaks on rahuldamatud vajadused. Järelikult ei tohi inimesel olla rahuldamatuid vajadusi. Selleks tuleb uurida inimlikke vajadusi ja eristada nende seas loomulikke ja tühje, s.t. üksnes ettekujutatud vajadustest tulenevaid soove. Loomulike seas tuleb seejärel eristada paratamatuid ja mitteparatamatuid soove. “Paratamatud soovid” on sellised, mille rahuldamatus viib paratamatult halvale kehalisele enesetundele ja hingelise meelerahu kaotamisele. Sellised on näiteks vajadus toidu, riietuse, peavarju ja elukeskonna tundmise järele. Loomulikeks ent mitteparatamatuteks soovideks on näiteks selliste toitude soovimine, mis iseäranis hästi maitsevad, või kaunite rõivaste soovimine. Tühjade soovide näiteks on Epikurosele kuulsuse või võimu iha
13 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. soovide teoks tegemisel. See on nn “demokraatlik vabadus”, mitte autarkeia kaudu defineeritud vabadus. Igasugune kohustuslikkus, mis võiks soovide täitmist piirata, on siin halvas kirjas. Samal ajal iseloomustab aga demokraatiat ka harimatus selle sõna platonlikus tähenduses. Selle tulemusena ei osata siin eristada paratamatuid ja mitteparatamatuid ihasid ning leida õiget mõõtu ihade rahuldamisel. Kui oligarhia tingimustes tuli ihasid veel piirata – et varandus kokku ei kuivaks tuli tarbimist piirata – , siis demokraatia tingimustes pole midagi piiramas sellist eluviisi, mida keegi iganes ihaldab. Nii iseloomustab “demokraatlikku hingelaadi” ihaleva hingejao piiramatu domineerimine. Platon ütleb, et hinge kindlus, Akropol, on ilma kaitsjateta ning selle võivad hõivata ükskõik millised ihad. Niisugune, nö “demokraatlik
annaabi.ee 
