kirjanduslikku eimiskisse. Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema ,,eimiskit", s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega". Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks minavormiline narratiiv ning ühiskonnast võõrandunud traagilise käekäiguga inimene, kelle põhiküsimus pole mitte niivõrd ,,kuidas olla?", kuivõrd ,,kas üldse olla?" ja ,,miks olla?". Mõlemad romaanitüübid kujunesid ühiskondliku kriisi tingimustes reaktsioonina ametlikule või konkreetsele ajaloolisest tegelikkusest hoiduvale kirjandusele.
Arutlustes ei lähtuta ega toetuta seejuures mitte tegelikkuse empiirilise uurimise materjalile ja kriteeriumitele, nagu see toimub teaduses, vaid maailmaskeem ehitatakse puhtmõistuslikult, refleksiivse mõtiskluse tulemusena. Selleks kasutatakse üldisi mõisteid ehk kategooriaid: olemine, ruum ja aeg, põhjus ja tagajärg, osa ja tervik, pidevus ja diskreetsus, võimalikkus ja tegelikkus jms. Mis olemine üldse on? Kuidas see on seotud mitteolemisega? Kas olemine on piiratud või piiramatu? Kas olemisel on eri tasemeid? Kas maailma tuleks kujutada pigem pideva või pisikestest osakestest koosnevana? Bertrand Russelli kujundlikus sõnastuses: ,,Kas maailm on pigem kausitäis tarretist või ämbritäis haavleid"? Üht või teist lähtepositsiooni omavad inimesed mõtlevad maailmast väga erinevalt. Jne. Kas osad määravad nendest moodustuva terviku iseloomu või, vastupidi, tervik annab seda kujundavatele osadele nende olemisviisi?
asuva augu tõttu, kus valitseb tühjus. Savist kruusid on kasulikud oma õõnsuse tõttu. Seega on olev (aineline) teeneterikas, aga olematu (tühjus) on seejuures kasulik." (LAO-ZI 2005:13) Kui räägime algsest mitteolemisest, on oluline silmas pidada, et mõeldud pole igasuguse eksistentsi puudumist, vaid pigem täiesti teistsugust ja meile seega mõistetamatut eksistentsi, mida just kvalitatiivse erinevuse tõttu lahutatakse olemisest ja võrdsustatakse pigem mitteolemisega. ,,Asjade viimse alusena saab Taod määratleda kui nimetut või Mitteolemist. Teda ei saa kategoriseerida, kuid ta on hädavajalik allikas kõige jaoks." (BAIRD&BLOOM 1971:186) Seega on Jungi ja taoistliku kontseptsiooni vahel märkimisväärne sarnasus. See muutub veelgi ilmsemaks, kui vaatame Jungi mõistet Loome ehk Olemine. ,,Loome ei asu mitte Pleromas, vaid iseendas. Pleroma on Loome algus ja lõpp. Pleroma läbistab seda, nii nagu päikesevalgus läbistab tervet õhukihti
annaabi.ee 
