eurot • töötuskindlustusmaksed 27,6 mln eurot • otsetoetused põllumajandustootjatele 11,9 mln eurot • kõrgkoolide tegevustoetus 14,9 mln eurot • Euroopa Liidu makse 10,5 mln eurot RIIGIEELARVE TULUD • 2015. aasta riigi tulude prognoos lähtub Rahandusministeeriumi 2014. aasta suvisest majandus-prognoosist. Võrreldes 2014. aasta prognoositava laekumisega kasvavad tulud (koos edasiantavate tuludega) 2015. aastal 556 miljoni euro võrra ehk 7%. Mittemaksuliste tulude osakaal suureneb peamiselt välisvahendite mahu kasvu tõttu. RIIGIEELARVE TULUD • Tulude mahuks 2015. aasta riigieelarves on kavandatud 8 445 mln eurot. Sellest 5 803,4 mln eurot ehk 68,7 protsenti moodustavad maksulised tulud, 1 477,5 mln eurot ehk 17,5 protsenti mittemaksulised tulud ning edasiantavad tulud 1 164,1 mln eurot ehk 13,8 protsenti. Maksukoormus püsib 2015. aastal 32,7% tasemel. RIIGIEELARVE TULUD
Seejärel langeb eelarve prognoosi järgi struktuursesse tasakaalu (vt ka tabel 5). Vaba raha on riigieelarves jätkuvalt vähe ja investeerimisvõimekus sõltub välistoetustest Järgmisel neljal aastal kasvavad Rahandusministeeriumi hinnangul riigieelarve tulud kogu prognoosiperioodi vältel keskmiselt ca 5% aastas, ületades 2019. aastal 10 miljardi euro piiri. Maksutulude osakaal on prognoosiperioodil keskmiselt ca 85% riigieelarve kogutuludest, aastatel 20182019 suureneb veidi mittemaksuliste tulude osakaal, sest kasutatakse enam Euroopa Liidu toetusi. Keskmiselt ca 5% aastas suurenevad prognoosi kohaselt ka riigieelarve kulud. Suurem osa riigieelarve kuludest on seadustega või muul viisil ette kindlaks määratud. Sellised fikseeritud kulud moodustavad Rahandusministeeriumi andmetel 2016. aastal 78% riigieelarvest. Prognoosi kohaselt väheneb riigi arengu suunamiseks paindlikult kasutatava
n Schumpeterliku workfare'i (töösunduse) majanduspoliitika eesmärgid: edendada avatud majandusruumis tootmist ja innovatsiooni, tugevdamaks maksimaalselt riigi majanduse struktuurset võistlusvõimet sekkumisega pakkumise poolde ning allutada sotsiaalpoliitika tööturu paindlikkuse ja rahvusvahelise võistluse nõuetele n Väliskaubanduspoliitika: siseturu kaitse tolli- jm maksude ja mittemaksuliste tõketega, nt kvaliteedinõuded, väljaveotoetused n Tööhõive- ja hariduspoliitika: inimkapitali arendamine, töövahendus, eriabi suurte ümberkorralduste puhul n Uurimis- ja arendustegevuse toetamine: abirahad, infrastruktuuri väljaehitamine n Kartelli- ja eramonopolivastane poliitika n Maksupoliitika: majandusarengut soosivad maksusoodustused n Investeeringuriskide vähendamine (laenud ja laenutagatised) n Riigihankepoliitika (ostetakse kodumaist kaupa)
publikatsioonides, vaid ka õpikutes (Truu 1987; Stiglitz 1995). Tundub, et maksusüsteemide ja nende arengu käsitlustest tuleb autoriteetseimaks pidada IMF poolt koostöös Oxfordi ja Harwardi teadlastega tehtud uurimusi (Ahmad, Stern 1989; Hinrichs 1996, Musgrave 1985, jt.). Nende käsitluse järgi liigub ühiskond põllumajanduse otseselt maksustamiselt (maamaks, maksud loomadelt, veelt jne.), mida kombineeritakse isikumaksude (nn. peamaks) ja mittemaksuliste tuludega, kaudsetele maksudele ja seejärel sissetuleku maksustamisele. Kaudsete maksude dominandi perioodil tuuakse tavaliselt välja kaks staadiumi: kaubanduse ja tarbimise maksustamise dominandi staadiumid. (Ahmad, Stern 1989: lk. 1014-1015). Kaheksakümnendatel tehtud ulatuslikus uurimuses 86 maa maksusüsteemide kohta tõdeti, et korrelatsioonid maksusüsteemide ja teiste majandusnäitajate vahel on nõrgad. Täheldati vaid nõrka korrelatsiooni isiku tulumaksu
annaabi.ee 
