2) mittekeelelise tõsiasjana (eluliste asjaolude kogumina). Tõde, nagu ikka, peitub kusagil vahepeal – mõlema käsitluse kombinatsioonis. Norme võib nii süntaktilistes, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt iseloomustada. Samas on võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega. K. Opalek on kõneakti teooria seisukohtade abil pakkunud võimaluse selle dualismi ületamiseks. Ta esitab normide mittelingvistilise kontseptsiooni, mis teeb vahet: 1) normeerimisaktil; 2) normil, kui selle produktil; 3) normatiivsel ütlusel. Kõneaktiteooria kohaselt iseloomustab normeerimisakti pidev psühho-füüsiline käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitlusliku ütluse üks liikidest. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise otsustuse tähendus
üleelatud asjaolust jne). Analüütilises jurisprudentsis loetakse peamiseks ülesandeks juriidiliste terminite keelelist analüüsi, nende omavaheliste seoste uurimist võimalikult sõltumatult igasugusest välisest kontekstist. 1970.-1980. aastatel oli kõneaktiteooria klassikute John L. Austini ja John R. Searle'i põhiväide, et keele abil saab mitte ainult maailma kirjeldada, vaid teha ka mitmesuguseid toiminguid. Kõneaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise detsisiooni tähendus. Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks lähtekohti. 5. Eesti õigussõnavara kujunemise loost Karl Ferdinand Karlson, Johannes Voldemar Veski.
füüsiline” käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise detsisiooni tähendus. Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õiguse normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad õiguse sotsioloogiliste, õiguse psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused.
annaabi.ee 
