Näiteks juuste ja küünte valkude ning ämblikuniidi ja siidi koostises olevate valkude lõplikuks tasemeks ongi sekundaarstruktuur. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 1993: 33) Tertsiaarstruktuur on kerajas-ellipsoidne ning moodustab stabiilse taseme. Selle formeerumise alused oleksid: 1) geneetiliselt determineeritud aminohapete järjestus polüpeptiidahelas ja 2) aminohapete radikaalide vastastikused toimed. Viimase taseme ehk tertsiaarstruktuuri stabiliseerivad nõrgad sidemed. Tänu mittekovalentsetele sidemetele struktuuris on selle teke äärmiselt kiire, spontaanne, kooperatiivne protsess nõrkade polüptiidahelate vahel. Kuna nõrku sidemeid on ahela erinevate osade vahel väga palju, on struktuur tegelikult tugevalt stabiliseerunud. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 1993: 36-37) Neljanda järgu struktuurist moodustab kvaternaarstruktuur, kus omavel on ühinenud kaks või enam polüpeptiidi (näiteks hemoglobiin). 3
valkude lõplikuks tasemeks ongi sekundaarstruktuur. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 1993: 33) Tertsiaarstruktuur on kerajas-ellipsoidne ning moodustab stabiilse taseme. Selle formeerumise alused oleksid: 1) geneetiliselt determineeritud aminohapete järjestus polüpeptiidahelas ja 2) 5 aminohapete radikaalide vastastikused toimed. Viimase taseme ehk tertsiaarstruktuuri stabiliseerivad nõrgad sidemed. Tänu mittekovalentsetele sidemetele struktuuris on selle teke äärmiselt kiire, spontaanne, kooperatiivne protsess nõrkade polüptiidahelate vahel. Kuna nõrku sidemeid on ahela erinevate osade vahel väga palju, on struktuur tegelikult tugevalt stabiliseerunud. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 1993: 36-37) Neljanda järgu struktuurist moodustab kvaternaarstruktuur, kus omavel on ühinenud kaks või enam polüpeptiidi (näiteks hemoglobiin). Joonis 1
3. Eraldus põhineb liikuva faasi erinevate koostisosade erinevas ‘’külgejäämises’’ statsionaarsele faasile. Preparatiivne -uuritava valgu puhastamiseks segust – et puhastatud materjali edasisteks analüüsideks kasutada Analüütiline – et kindlaks teha uuritavate koostisosade olemasolu ja või suhtelisi proportsioone segus Valkude struktuuri ja funktsiooni (valk-valk interaktsioonide) uurimise meetodid. VALK-VALK interaktsioonid: enamasti tänu paljudele MITTEkovalentsetele sidemetele valkude vahel (3-D konformatsioonid sobituvad nagu ‘lukk-võti. Valkude analüüsi näiteid: valkude ja valk-valku interaktsioonide (koostöö – protein-protein interactions) detekteerimise (ehk tuvastamise) ja analüüsi meetodid (sh geenitehnoloogiliste meetoditega) In vitro (katseklaasis) bioloogilise protsessi või molekuli analüüs väljaspool organismi ; + võimalik uurida puhastatud valke suures koguses (3d struktuuri analüüs, ensüümide
eeter-lipiidide kasutamisele membraanis. Temperatuuritõus viib valkude denatureerumisele ning selle tulemusena väheneb raku metaboolne aktiivsus. Põhimõtteliselt tõuseb ensüümi aktiivsus temperatuuri tõstmisel 10°C võrra ligikaudu 2-korda. Ülempiiriks on ensüümi stabiilsus. Seega kaasneb temperatuuritõusuga üle kriitilise väärtuse valkude denatureerumine, mille tulemusena raku metaboolne aktiivsus väheneb. Termofiilsete bakterite ensüümid on termostabiilsemad tänu mittekovalentsetele interaktsioonidele aminohapete vahel. Üldist seaduspärasust on siin raske välja tuua, kuna iga ensüümi puhul on sidemete kombinatsioon erinev. Nende valkude glütsiinisisaldus on võrreldes mesofiilse päritoluga ensüümidega väiksem (muutes nad inertsemaks), nad on tihedamalt kokku pakitud ning nende südamik on apolaarne. Hüdrofoobne südamik takistab solventide ligipääsu valgu sisemistele regioonidele, muutes valgud sel viisil denatureerumise suhtes resistentsemateks
annaabi.ee 
