Oksa elu helgeim ajajärk. Talle heideti ette liigset pedagoogilist liberaalsust ja teravat ühiskonnakriitilist meelestatust. 1907 lahkus J. Oks Massust vastuolude tõttu kohalike ametivõimude ja kirikutegelastega Jaan Oks kirjanikuna Põhiline loomeaeg 1906 1910 Kirjutas luulet, proosat, kriitikat Loomingu enamus on hävinud Looming on väga vastuoluline, segu andekusest ja vaimuhaigusest, mässuline Oks ei viimistlenud oma loomingut Ta ise määratles oma töid mittekirjanduslike terminitega intermetso, meeleolu jne. Teosed Kogutud teosed (Stockholm 1957) 1909 oratoorium "Kannatamine", osaliselt avaldatud 1918 novell "Tume inimeselaps" 1920 novell "Neljapäev" " Vaevademaa" proosavalimik 1967 " Hingemägede ääres" proosavalimik1989 Vaino Vahing kirjutas J. Oksast monodraama "Mees, kes ei mahu kivile"
14. Uushistorismi põhijooned. Kuidas uuriks uushistorism ärkamisaja kirjandust? Uushistorismi uudsus seisneb selles, et vahepeal tekstikesksete suundade poolt kõrvale jäätud materjal võetakse tagasi uurimise alla, kuid sinna tuleb palju lisandusi. Keskseteks mõisteks on ajaloo katkestus, diskursuste põrkumised ja pinged. Uushistorism võtab uurimise alla ka kultuurivälja ning uurib ideede ajalugu. Selleks vajab uushistorism teist laadi tekste, mis omakorda viib kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide uurimise samale tasemele, et selgitada välja omaaegseid diskursusi ja mõtteviise. Toimub ka rõhu nihkumine autoritelt institutsioonidele. Uushistorism lammutab ka varem välja kujunenud kaanoni ja hakatakse huvi tundma alternatiivsete tekstide ja autorite vastu, mille abil püütakse luua uus kaanon. Ärkamisaja kirjandust uuriks uushistorism ilmselt samuti sellisel viisil, et selle aegsete teoste kõrval uuritakse ka muid allikaid,
teksti; lugeja ootused; lugemispraktikad. Kui analüüsikese on lugeja, siis on siin mõeldud lugejaid, kes on saanud vastava hariduse ja seeläbi retsenseerivad mingit teost. Kontekstikesksed lähenemised Kirjanduslugu paigutab teose perioodidesse. Ökokriitka keskendub inimese ja looduse suhtele – millised on nendevahelised suhted/seosed. Uushistoritsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust. Uushistoritsistide analüüsimeetod võimaldab tekstides väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude. Postkolonialistlik kriitika. On otsitud võimalusi esile tõsta neid sotsiaalseid ja ideoloogilisi püüdeid, mida kolonialistlikud võimud rakendavad oma ülemvõimu alalhoidmiseks ja indiviidide vaimu ning keha üle kontrolli saavutamiseks. Postkolonialism tegeleb
Tõnjanov laiendas Saussure'i mõisteid kirjanduses. Formalistid. J. Tõnjanov Kirjanduslik fakt, Kirjanduse evolutsioonist. Kirjandus koosneb süsteemidest ja elementidest. Tõnjanov-Jakobsoni dominandi mõiste, Sklovski Kunst kui võte: kummastumise mõiste. Evolutsioon kirjanduses on tegelikult süsteemide ja alamsüsteemide vaheldumine. Teiseks uudsuse allikaks on igasugused süsteemsed vead, kirjanduslikud mutandid. Need ootamatud sündmused ja vead kinnistuvad. Uuendus võib toimuda ka mittekirjanduslike ridade arvel. Muutub kontekst. Dokumentaalzanrid tungivad kirjanduslikku ellu ja muutuvad kirjanduse elementideks. Ka Bourdieu kirjandussüsteem on Tõnjanovist mõjustatud. Dominandi mõiste: üksikelementide esilekerkimine ja teiste elementide deformeerumine. Dominantsed elemendid struktureerivad teksti. Metonüümia proosas ja metafoor lüürikas. Vene formalistide meetod on hästi rakendatav avangardi/revolutsiooni/ muutuste perioodidel. Eriti Sklovski mõisted on seotud avangardiga.
annaabi.ee 
