Meedia kui meedium õiguse ja kodanike vahel Laiksoo juhtumi näitel Probleem, et õigusteadlased mõistavad õigussüsteemi teistmoodi kui kodanikud kelle kaitseks see on loodud, on alati olemas. Teatud juhtudel lööb see erinevus juristide ja mittejuristide vahel välja eriti tugevalt. Eriharidusega jurist saab aru miks teatud juhtudel kohtud teevad teatud otsuseid ja miks seadused on sellised nagu need on. Mittejuristi jaoks võivad aga kohtuotsused tunduda ülekohtused ja seadused liiga jäigad. Probleem tekibki sellest, et juristid räägivad nö oma keeles, on liialt valdkonnas sees, kaotades võime vaadata asju tavakodaniku seisukohast, mistõttu juristkonna tegevus jääbki tihtipeale laiema üldsuse jaoks arusaamatuks ja kaugeks.
Esiteks tuleb teha enesele asi selgeks ning siis teha õiglane lahendus. Millisel viisil on kõige õigem ühel juhul seaduse abil ja sellega tugevalt sidudes ning teisel juhul seaduse abil sellega nõrgal seotud olles jõuda õigusele kõige õigema otsuseni. Seaduses sisalduv norm vajab selgitamist ja tõlgendamist. Normi tõlgendamise protsess peab olema korrastatud, mitte suvaline. Tõlgendamist käsitatakse kui paragrahvi väänamist, millel on mittejuristide seas negatiivne tähendus loetakse sättest see välja, mida vaja. Paragrahvi ei tohi väänata nii nagu juhtub tuleb tabada tegelikkust ja selles sisalduvaid fakte. Normi sisu ja struktuur oleneb sellest, mis eesmärki ta täidab. Õigustkaitsvad ja regulatiivsed normid on erineva struktuuriga. Regulatiivset normi kui käitusmiseeskuju iseloomustab käsk, keeld, õigustus, ergutus. Õiguskaitsvad normid määravad sunni liigi ja määra õigusrikkumise eest.
– tõlgendamise tulemusel saavutatud korrastatud ja korrastav mastaap ehk määr. Seaduses sisalduv norm vajab selgitamist ja tõlgendamist. Normi tõlgendamise protsess peab olema korrastatud, mitte suvaline (meie mõtlemine peab olema varustatud teatud kategooriatega, nende suhete ja sisu teadmisega), et jõuda korrastava mastaabi juurde. Tõlgendamist käsitatakse kui paragrahvi väänamist, millel on mittejuristide seas negatiivne tähendus – loetakse sättest see välja, mida vaja. Tegemist pole aga pahatahtlikkusega, vaid puudujäägiga meie mõtteaparaadis. Paragrahvi ei tohi väänata nii nagu juhtub – tuleb tabada tegelikkust ja selles sisalduvaid fakte. Ka väheolulise asja üle otsustades seadust tõlgendades ja otsust teistele argumenteerides selgeks tehes öeldakse välja, mis on õigus selle situatsiooni kontekstis – seega tuleb ka siis normi korrektselt tõlgendada
annaabi.ee 
