efekte. Kuigi op-kunst sai nime ja kuulsuse USA-s, oli seal vähem järjekindlaid op-kunstnikke kui Euroopas. Osalt seetõttu ei olnud termin ,,op-kunst" kõigile, eriti eurooplastele vastuvõetav. Ka Vasarely vältis seda ja eelistas mõistet ,,KINETISM", mis viitab liikumisele. Et op-kunsti teostele on enamasti omane mingisugune liikumiseillusioon, on paljudes tänapäeva kunstiajaloolistes käsitlustes vaadeldud op-kunsti ühe osana hoopis laiemast nähtusest, nimelt mitmevariandilisest KINEETILISEST KUNSTIST ehk KINEATISMIST. Liikumisefekti kasutamisel plastilises kunstis on pikk ajalugu, eriti kui võtta arvesse ka keskonnakujundus (purskkaevud) ja mitmesugused mehaanilised mänguasjad. 20-ndal sajandil on liikumise tähtsust kõige rohkem kuulutanud futuristid. Tõelise füüsilise liikumise tõi skulptuuri ammerika kunstnik ALEXANDER CALDER (1898-1976), kes konstrueeris ,,mobiile" ja ,,stabiile".
ESCHER (1898-1972) jpt. Kuigi op-kunst sai nime ja kuulsuse USA-s, oli seal vähem järjekindlaid op-kunstnikke kui Euroopas. Osalt seetõttu ei olnud termin ,,op-kunst" kõigile, eriti eurooplastele vastuvõetav. Ka Vasarely vältis seda ja eelistas mõistet ,,KINETISM", mis viitab liikumisele. Et op-kunsti teostele on enamasti omane mingisugune liikumiseillusioon, on paljudes tänapäeva kunstiajaloolistes käsitlustes vaadeldud op-kunsti ühe osana hoopis laiemast nähtusest, nimelt mitmevariandilisest KINEETILISEST KUNSTIST ehk KINEATISMIST. Liikumisefekti kasutamisel plastilises kunstis on pikk ajalugu, eriti kui võtta arvesse ka keskonnakujundus (purskkaevud) ja mitmesugused mehaanilised mänguasjad. 20-ndal sajandil on liikumise tähtsust kõige rohkem kuulutanud futuristid. Tõelise füüsilise liikumise tõi skulptuuri ammerika kunstnik ALEXANDER CALDER (1898-1976), kes konstrueeris ,,mobiile" ja ,,stabiile".
(1898-1972) jpt. Kuigi op-kunst sai nime ja kuulsuse USA-s, oli seal vähem järjekindlaid op-kunstnikke kui Euroopas. Osalt seetõttu ei olnud termin ,,op-kunst" kõigile, eriti eurooplastele vastuvõetav. Ka Vasarely vältis seda ja eelistas mõistet ,,KINETISM", mis viitab liikumisele. Et op-kunsti teostele on enamasti omane mingisugune liikumiseillusioon, on paljudes tänapäeva kunstiajaloolistes käsitlustes vaadeldud op-kunsti ühe osana hoopis laiemast nähtusest, nimelt mitmevariandilisest KINEETILISEST KUNSTIST ehk KINEATISMIST. Liikumisefekti kasutamisel plastilises kunstis on pikk ajalugu, eriti kui võtta arvesse ka keskonnakujundus (purskkaevud) ja mitmesugused mehaanilised mänguasjad. 20-ndal sajandil on liikumise tähtsust kõige rohkem kuulutanud futuristid. Tõelise füüsilise liikumise tõi skulptuuri ammerika kunstnik ALEXANDER CALDER (1898-1976), kes konstrueeris ,,mobiile" ja ,,stabiile".