ö madalamajärgulisse sõnavarasse. Kui jaapanlased hakkasid 5. sajandil üle võtma hiina kirjutamissüsteemi, oli hiina süsteem juba standardiseeritud ning 20 sajandit vana. Vanimad tõendid näitavad, et jaapanlased võtsid hiina süsteemi üle pea ilma mingisuguste muutusteta, kuigi Jaapani ja hiina keel on täiesti erinevad ja neil on vähem sarnasust kui näiteks hiina ja eesti keel. Näiteks on hiina keel ühesilbiline ja muutumatu, jaapani keel on mitmesilbiline ja selles on hulganisti järelliiteid nii omadus- kui tegusõnadele. Samuti kasutavad hiinlased lause ülesehitust "alus öeldis sihitis" sellal kui jaapanlased kasutavad sõnajärjekorda "alus sihitis öeldis". Jaapanlaste varased püüdlused üle võtta Hiina kirjutamissüsteem kohtas palju suuri raskusi ning algne lahendus ka Hiina süntaksi kasutamine. Watashi mina(normaalne naistele, formaalne meestele) Boku- mina(normaalne meestele) Kare- Tema (meesoost)
Tavaliselt koosneb rida kaheksast silbist, mis jaguneb omakorda nelja rõhurühma. Sageli korratakse ja täiendatakse üht mõtet mitme värsireaga, sellist nähtust nimetatakse parallelismiks. Värsiread ei jagune salmidesse. Sõnu ühendab värsis algriim sarnas(t)e algushääliku(te)ga sõnade kasutamine samas värsireas. Leidsin / kirbud / kiiku- / massa, Parmud / paksu / laua / pealta, Sääsed / sõnu / säädi- / massa, rohu- / tirtsud / turtsu- / massa. Ridu, kus mitmesilbiline sõna algab rõhutust kohast, nimetatakse murtud värssideks. Kesk mi - / sed ko / ju tu / le vad Tüüpiline regilaul on ühehäälne (nt Setumaal on levinenud eelkõige mitmehäälne laulmine). Regiviisi toon, hääl, laulust saadav mõnu on tagasihoidlik ning järgib alati kõne ja värsi rütmi. Samuti vastab tüüpilises regiviisis silbile üks heli, seega koosneb viisirida kaheksast võrdse kestusega noodist. Regilaule esitati tavaliselt eeslaulja (laulik)
laanekakk Aegolius funereus, Kassikakk Bubo bubo, Kivikakk Athene noctua, Kodukakk Strix aluco, Kõrvukräts Asio otus, Lumekakk Nyctea scandiaca, Sooräts Asio flammeus, Värbkakk Glaucidium passerinum, Värbräts Otus scops, Vöötkakk Surnia ulula. Habekakk: Peaaegu kassikaku suurune. Sulestiku põhivärvus tuhkhall. "Loor" hästi arenenud- helehall, tumedate kontrastiliste viirudega. Kurgualune must. Silmad väikesed, kollased. Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk. Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt, korrutav "hu-hu-hu-hoo". Üldpikkus 72 cm. Eestis on ta üliharuldane haudelind ninva harva esinev talikülaline ja läbirändaja.Arvatavasti võib Eestis olla vaid paar isendit. (T. Randla, 1976) Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1-10 korral.(wikipedia.org) Kassikakk: Meie suurim kakuline. Sulestiku taustvärvuseks roostekollane kuni roostepruun, peas suured sulgkõrvad, silmad ruuged. Lennus vaheldub liuglend aeglase sõudelennuga. Aktiivne öösel ja
annaabi.ee 
