Eesti rahvalaul Väärtuslikuma vaimuvara hulka, mis meie esivanemad meile on pärandanud, kuulub kindlasti rahvalaul. Külavainul ja kiigel, põllul ja heinal, karja hoides ja õitsel hobuseid valvates, last uinutades ja vokki tallates - igal pool, igal ajal ja iga elunähtuse kohta on tekkinud laule. Ei ole ühtki faasi elu mitmepalgelistes avaldustes, mida poleks saatnud rahva sõnalooming, või mis poleks andnud selleks ainet. Sõjad, taudid, katkud ja orjaaeg nendes tekkis, elas ja levis eesti rahvalaul. Ta viis on kurvatooniline, sõnad täis kaebust ja süüdistusi viletsuse pärast, millesse orjastajad on ta tõuganud. Aga kunagi lootust kaotamata sisaldab see laul ka helgeid motiive, rõõmu ja lusti. Eesti rahvalaul on kõige parem rahva mineviku olude ja töövahekordade kajastaja.
Legend Leonardo universaalsest geniaalsusest sai täiendust hilisel 19. sajandil, kui teda ülistati renessansiliku mehe kõrgeimaks avalduseks, kes on võimeline lahendama ära kõik maailma probleemid nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Reaalsuses oli Leonardo mees, kes oli täis palju ebakindlust ja vasturääkivust. Tal olid mured ja probleemid, mis ei vastanud tema kuvandile. Need vasturääkivused peegelduvad tema kirjutistes tema mitmepalgelistes mõtetes, tema palavikulistes otsingutes perfektse vormi järele ja tema säilinud märkmetes, kus teaduslik vaatlus on ühendatud filosoofiliste mõtisklustega, kus mõtted inimkeha anatoomia üle on vahelduvad vägivaldse poleemika ja aforismide näol, kus sõjamasina projekt on esitatud lille kirjeldusena. Tema maalides on rahulolematus avaldatud katsetustes uudse tehnikaga ( millel olid tihti kohutavad tulemused) ja töödega, mis jäid pooleli või mida Leonardo üldse ei alustanudki
kaaluga 8 kuni 28 kilo. Tugeva kehaehitusega kaljukassil on tumepruun läikiv karvkate, külgedel olev heledam vööt ulatub koheva sabani, otsaesine, põsed ja väikesed kõrvad on samas toonis. Loomad liiguvad paarishüpetega või "traavis", puude otsa ronimine ei valmista probleeme. (Looduskalender) Ahm Ahm elab erakelu. Vaid üksikjuhtudel, näiteks mõne suurema korjuse kallale võib koguneda mitu isentit, kuid seda vaid lühikeseks ajsks. See kiskja elab mitmepalgelistes elubaikades, nii lauskmaal kui mägedes, metsas ja tundras. Ahmi toidus moodustab põhiosa raibe, eriti huntide ja karude poolt murtud loomade jäänused. Harvem ründab ta sõralisi iseseisvalt, kuid siis on saakiks haiged, haavatud või noored loomad. Ta sööb korraga vähem kui makku mahub. Osa saagist püüab ta mõnda kõrvalisse paika varuks. (Loomade elu, 1987) 16 Võtmesõnad
annaabi.ee 
