mõjuvad lausa hoiatavalt. Eno Raud on mitmekülgne autor, kes tundub lastekirjanikuks otse sündinud olevat. Tema teosed näivad olevat loodud lausa mängleva kergusega. Aga see kergus on seda laadi, et teda oleks väga raske või isegi võimatu jäljendada, ja E. Raua raamatuil on palju rohkem kui ainult ajaviiteline sihiseade. Huumoriküllase jutuvestja sõnaseadmise lusti varju ei kao kirjaniku missioonitunnetus. Eno Raud kirjutab sellest, millest on tarvis lastele kirjutada, ja oskab seejuures siiski kirjutada nii, nagu ise tahab ja sellest, millest ise tahab. Ei ole võimalik selgitada, millised zanrid talle kõige paremini sobivad. E. Raua sulest on tulnud õpetliku ivaga lastelookesi, sõna- ja mõttemängulisi värsse ja proo- sapalu, päris realistlikke koolipoistelugusid, stiilipuhtaid seiklusjutte, lustakaid raamatuid.
mõnda veel loetlematagi jäänud. Tõlkinud on ta ka, tõsi küll, ainult kaks raamatut. Võtame kokku: Eno Raud on mitmekülgne autor, kes tundub lastekirjanikuks otse sündinud olevat. Tema teosed näivad olevat loodud lausa mängleva kergusega. Aga see kergus on seda laadi, et teda oleks väga raske või isegi võimatu jäljendada, ja E. Raua raamatuil on palju rohkem kui ainult ajaviiteline sihiseade. Huumoriküllase jutuvestja sõnaseadmise lusti varju ei kao kirjaniku missioonitunnetus. Eno Raud kirjutab sellest, millest on tarvis lastele kirjutada, ja oskab seejuures siiski kirjutada nii, nagu ise tahab ja sellest, millest ise tahab. Tema loomingut iseloomustades ütleb Reet Krustens: "Oma ellusuhtumiselt ja kujutamislaadilt on Eno Raud humorist, tihtipeale parodeerija ja karikeerija, lasteraamatutes enamasti muhe muigaja. Tema stiil on lihtne ja kodune, ta kõneleb kõigile teada ja tuntud asjadest, aga näeb neid ometi uues valguses. Eno Raua
,,Diktaator II", milles juhi-massi sümboolset kujundit on elu konkretiseerinud. Oraator ja reaktiivlennuki vari inimeste kohal on ilmselt seotud külma sõja atmosfääriga. Nagu öeldud, ühendas Viiralt 1932. aasta ,,Jutlustajas" selle kuju vastandlikud tõlgendusvõimalused. Nüüd lahutab ta need. Lehtedepaaris ,,Poeet kõneleb kividele" (1948, ofort) pöördub kõneleja küll mõistuse ja inimlikkuse poole, ent tema vastas on kivised näod, otsekui tahumatud skulptuurid. Kunstniku missioonitunnetus seguneb neis lehtedes valusa skepsisega. Mitmeid lehti läbivad mõtisklused kunsti saatusest ja olemusest. Hilisperioodi tippteoseks on ,,Üksindus" (1950-52, pehmelakk), kus Viiralti noorpõlve- aegseid ,,madonnasid" meenutav naiskuju näib sümboliseerivat kirgastunud vaimu, kes liigub kristallilistes sfäärides. Paljud varasemad teosed töötab Viiralt sel perioodil ümber, nende hulgas ,,Lamava tiigri"
annaabi.ee 
