ja sekstides. Sellest kasvas välja uusaegse Euroopa muusikale iseloomulik harmooniakeel. Kuna kunstiinimeste taust oli kirju, ühendas renesanss jooni eri maade kultuurist 9. Uued žanrid - missa, reekviem, motett, ilmalik polüfooniline laul Missad: Esinduslikumaks žanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel ehk tsükliline kontsertmissa Kasvas välja keskaegse liturgilise missa ordinaariumi osadest Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus-missadega laenatud viisiga ehk põhimeloodia Paroodiamissa – terve teose laenamine. Missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis vaid terve varemkirjutatud teos. Kontsertmissa erivormina tekib reekviem – leinamissa (lad.k. puhkus, rahu) Motett: Tüüpiline selle ajastu motett on lihtsalt polüfooniline ladinakeelne vaimulik laul missa propriumi tekstile. Oli teine põhižanr 15. Saj Ilmalik polüfooniline laul
Inglismaalt pärit helilooja John Dunstable (u1380-1453 kontrapunkti isa) oli esimene, kes tertsi ja seksti julgelt kasutama hakkas. Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid need üsna teravad) ning määras kindlaks dissonantside kasutamise korra. 13. Uued zanrid Kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus-missadega laenatud viisiga tenorihääles ehk põhimeloodia. Renessansiajastul pole cantus firmus (lad. k. püsiv viis) gregoriaan, vaid mõni tuntud ilmalik viis. Paroodiamissa. Terve teose laenamine, s.t. et missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos. Sõnal "paroodia" puudub siin koomiline või pilkav varjund, tähendab jäljendamist. Motett kaotas 15.sajandil oma mitmetekstilisuse, tüüpiline selle ajastu motett on ladinakeelne (ühetekstiline)
Inglismaalt pärit helilooja John Dunstable (u1380-1453 kontrapunkti isa) oli esimene, kes tertsi ja seksti julgelt kasutama hakkas. Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid need üsna teravad) ning määras kindlaks dissonantside kasutamise korra. 13. Uued zanrid 15.saj. Kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus- missadega laenatud viisiga tenorihääles ehk põhimeloodia. Renessansiajastul pole cantus firmus (lad. k. püsiv viis) gregoriaan, vaid mõni tuntud ilmalik viis. Paroodiamissa. Terve teose laenamine, s.t. et missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos. Sõnal "paroodia" puudub siin koomiline või pilkav varjund, tähendab jäljendamist. Motett kui teie põhizanr kaotas mitmetekstilisuse, rütm lihtsam. Tüüpiline selle ajastu motett on
teoloogide väljamõeldiste kaudu. See eelkõige ,,kuri" karakter pole tingimata tõeline satanist. Samuti ei ole ka kammitsematu uhkuse või majesteetlikkuse kehastus, mis andis postpaganlikule kirikuisade maailmale kurjuse definitsiooni. Ta on selle asemel hoopiski hilisema ja rohkem planeeritud propaganda kõrvalprodukt. Libasatanist on kogu tänapäeva ajaloo vältel endast alati märku andnud oma teisendatud jumalateotuslike Mustade Missadega, aga tõeline satanist pole nii lihtsalt ära tuntav. Väita, et iga edukas mees ja naine Maal on enesele teadmata satanist, oleks liiga üldistatud, kuid janu maise edu järele ja sellest tulenev arusaam on kahtlemata põhjus, miks ka püha Peetrus pöidlad allapoole pööraks. Rikkal taevasse saada oleks sama raske, kui kaamelit läbi nõelasilma ajada. Kui armastus ja raha on kõige kurja juur, siis tuleb tõdeda, et enamik maailma mõjuvõimsamaid inimesi on satanistid
annaabi.ee 
