Paavstid oli kiriku maailma usujuhid. Paavstide sõnadel oli tihti suur mõju rahva ja teiste vaimulike üle kes jumalat austasid ja kartsid. Ilmalikudest valitsejad proovisid seda ära kasutada ja proovisid paavste kontrollida kas surudes enda tahtmist peale jõuga või proovides ära osta. Paavstide valitsemis peridoodil oli palju tõuse ja mõõnasi. Keskaja alguses paavst Gregorius I suutis tuua välja kiriku madalseisust ja taastada paavsti positsiooni autoriteedi aktiivse misjonipoliitikaga. Paavsti positsiooni madalperioodid olid 9-11 saj. kui ilmalikud valitsejad ja aristokraadid eemaldasid ja kontrollisid paavste nagu soovisid, ning 14 saj. kui Paavsti residents asus Avigonis kus teda kontrollis Prantsuse kuningas. Hoolimata kõigest sellest on Paavsti positsioon tänapäevani säilinud ja säilitanud enda tähtsa rolli kristlikus kultuuris. Kloostrid muutusid lääne Euroopas üha populaarsemaks keskajal. Frankide rikas eliit annetas
oluliselt paavstivõimu olemuse keskajal. 1.PAAVSTID Paavst ladina keeles papa ehk isa ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest. Isana kasutati algselt Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiizi taas tõstsid. Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener. 8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid
metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei). Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiizi taas tõstsid. 8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii
annaabi.ee 
