Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda 10. september 1985 PõhjaIirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis PõhjaIirimaal. 19501981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal.
Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda 10. september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 19501981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal.
Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor. Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija. Elulugu Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. Aastail 1910– 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas
Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor. Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910- 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944. aastal põgenes punaarmee eest Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. [5] Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916-l aastal avaldatud
(22. oktoober 1893 Kunda 10. september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) Eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 19501981 toimetas ajakirja
annaabi.ee 
