kunstiliselt täisväärset kehastust. Mats Traadi järgmised värsiraamatud on eelnenud luuleteostest oma põhitoonilt üha vaoshoitumad ja tasakaalukamad, ilma et autori kreedo seejuures kardinaalselt muutunud oleks. Aina vähem pretendeerib ta lõplike tõdede kuulutamisele, polemiseerib sagedamini hoopis iseendaga, et kahtluste kaudu leida teed suhtelise tõeni ning hea ja halva, ilusa ja inetu mõtestatud vaagimiseni inimeses ja ühiskonnas. Värssidesse hakkas ilmuma minoorset helistikku, millest annavad tunnistust ka lembeluulet koondav “Laternad udus” (1968) ja looduslüürika kogumikud “Septembrifuuga” (1978) ja “Sügislootus” (1986). Ent Traadi energiavarud ega sisepinged pole veel kahanenud, endiselt jääb ta üleva, valulise ja ausa elu kirglikuks propageerijaks. Mats Traadil on tavaks komponeerida ühe ning sama ajavahemiku värsiloomingust eriilmelisi kogusid. Näiteks hõlmab “Laternad udus”
ja moodustavad sisemise kapsiidi karkassi; 150-st 2-valgu subühikust (60 koopiat ümbritsevad five-fold telgi, 60 koopiat asuvad three-fold telgede lähedal ning 30 koopiat asuvad two-fold telgede tippudes), mis on olulised 1 valgust koosneva karkassi stabiliseerimiseks. 1-ja 2-valgud on RNAd siduvad valgud ning kontakteeruvad viiruse genoomiga. Peale nende leidub sisemises kapsiidis veel kaks minoorset valku, 3 (12 koopiat) ja µ2 (12 kuni 24 koopiat). Minoorsed valgud paiknevad sisemise kapsiidi siseküljel (five fold teljel?). Sisemine kapsiid ei sisalda kanaleid (v.a. five-fold telgede tippudes) ja kaitseb genoomi väliskeskkonna mõjude eest. Core struktuur on ensümaatiliselt aktiivne ja sisaldab RdRp (polümeraasi), RNA trifosfotaasi ja guanülüültransferaasi aktiivsusi ning kahte tüüpi metüültransferaasi (metüleerivad vastavalt G
Alateadvus jaguneb omakorda duaalselt isiklikuks ning kollektiivseks alateadvuseks ehk teadvustamatuseks. Teadvustamatuses peituvad arhetüübid - platonistlikud ,,mudelid", mis avaldavad mõju nähtavale maailmale. Alateadvuses tegutsevad ka kompleksid, mis kujutavad endast isiksuse erinevaid ,,hüpostaase." Nende hulgast on eriti keeruline (kuid äärmiselt vajalik) lõimumine Varjuga, mis ei kujuta enesest Kurja kui printsiibi võrdkuju, vaid pigem minoorset, tõrjutud, teataval määral ohtlikku, kuid see eest äärmiselt loomingulist ning edasiviivat kompleksi. Jungi käsitluses Varju ja Kuradi vahel võib tõmmata pea võrdusmärgi, sest Lutsifer on kõige õeluse kõrval siiski ka prometeuslik valgusekandja. Juhul, kui inimese seesmine areng on takistatud ning teadvus ja alateadvus tahavad erinevaid asju, tekib sisekonflikt, mida Jung nimetab neuroosiks. Sellest üle aitab inimest analüüs ning kompleks Ise, mis kujutab enesest ,,Jumala
annaabi.ee 
