Milliseid kristlikke motiive romaanis esineb? Minategelane teeks justkui palverännakut, et jõuda hingerahuni. Millised on pastor Rothi kristlikud vaated? Arvas, et inimese elutee on üks palverännak, mis on ette määratud. Mil viisil sarnaneb see teekond reisikirjeldusega? Teekonnal on mitmeid seiklusi, probleeme ja takistusi. Milles minategelast süüdistatakse? Teda süüdistatakse uhkuses, ahnuses, vaimses laiskuses, minnalaskmises, tuimuses, elutüdimuses, kõige olemasoleva tühisuse tunnetamises, isegi roimas ja selles, et ta üldse elab. Kuidas portreteeriksite minategelase südametunnistust? Segaduses,sünge, rahutu ning ära eksinud hingena. Milliste argumentidega kaitseksid minaisikut, kui oleksid kohtus tema advokaat? Tegelane on saanud oma karistuse juba hingekoorma talumisega.
Otsitakse vastuseid küsimustele: Miks pöörduti just nüüd? Kas tegemist on kriisiolukorraga või pikemat aega kestnud probleemiga? Mis on hetkel kõige häirivam? Kui häirivaid sümptomeid on võimalik leevendada, tuleb sellega alustada. Mida klient nõustamiselt ootab? Kui ei saa kogu torti, kas oled nõus ka väikse osaga alustuseks? Millised on kliendi tugevad ja nõrgad küljed? Koostöö käib ainult tugevuste pealt. Kohusetunne peab olema ka minnalaskmises. Peab olema loov, et neid leida. ,,kuidas oled varem probleemidega toime tulnud?" Milline on nõustatava toetussüsteem? Kas kliendi probleemile saab leevendust nõustamise teel või on vaja kaasata teiste erialade septsialiste? Uriko küsib alati, kas klient arvab et peaks kellegi veel kaasama. Mis on kliendi elus toimunud enne käesolevat hetke e millised kliendi elu minevikusündmused võivad seotud olla kliendi praeguse seisundiga?
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid, ühesõnaga, kujutlege enese eest möödumas nägude kaleidoskoopi. Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare, saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli muutunud päratuks häbe-matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid. Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud. «Ohoi, kurat võtku!»
annaabi.ee 
