Sõnadel vüür, vuur pole tähendust. Tuleb otsida uus rühm: kiir, küür, kuur, koor, kõõr 'ehispaelast rõivaäär', kaar, käär. Siin on tähenduseta sõnadeks keer (küll on olemas keerd), köör. Fonoloogiline ülesanne on eesti keeles ka näiteks II ja III vältel, mis võimaldavad eristada sõnade tähendusi ja vorme: kalla 'lill' - kalla! (kallama), naeru (omastav) - naeru (osastav). Niisiis võib minimaalpaaride puhul üks foneem asendada teist ning sellisel asendamisel saab sõna uue tähenduse. Näiteks /r/ ja /l/ järgmistes paarides: rahu - lahu, varu - valu, vaar - vaal. Neis erinevates sõnades on tegemist sõnas erinevas positsioonis teineteisega vastanduvate foneemidega /r/ ja /l/, mis eristavad sõnade tähendusi ja on omavahel paralleelses jaotumises (saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis).
Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis ja minimaalpaar tõestab, et häälikud on eri foneemid või õigemini eri foneemide esindajad allofoonid. Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Sellised häälikud erinevad üksteisest fonoloogiliselt. Keeltes, kus kasutatakse häälikkirja, märgitakse erinevad foneemid tavaliselt eri tähtedega. Minimaalpaaride kasutamine keele foneetiliste opositsioonide leidmiseks eeldab sõnade tähenduste tundmist minim erinevad sõnad peavad olema eritähenduslikud. Foneemid sõltuvad distinktiivsetest häälikuerinevustest. Täiendav jaotumine ja samasse foneemi kuulumine Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui häälikud on ka
näilisi minimaalpaare: sootehnika zootehnika. S'il on nagu klusiilidelgi lühike nõrk allfoon: isa [iza]. - Poolvokaalid j ja w märgivad silbipiiri: w esineb vaid silbi alustajana uu ja u-ga lõppeva diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel. - Frikatiivid v ja f moodustavad e.keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse, kuid neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss-farss. - Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit:
annaabi.ee 
