kuna ei tea nende jõudu. Siinkohal ei pea autor silmas ainult nõrkusi, vaid ka positiivseid tundeid armastus, rõõm, kaastunne. Ta kardab imelikul kombel igasuguseid ehtsaid tundeid, hoolimata nende sisust. Tao elamiskunsti soovitus on aga järgmine: Jätke kõigile oma tunnetele ruumi, lubage endale, et nad teis täielikult avanevad. Ärge peitke end tulevikus ühegi iseenda süvasisemusest tuleva meeleliigutuse eest. See on küll raske, kuid see seisund taganeb ning vabastab jõu, minetades hirmu. Te peate loobuma seotusest oma valede tunnetega, emotsionaalsetena näivate mõtteprotsesside tühjusest ja sisutusest ning pöördumine tõelise aistingute poole, mis tulenevad iseendast. Nii peaksimegi me leidma enesega kontakti, millest kasvavat suur energia. Niipea kui hakkame tundma tundeid iseendast lähtudes, päev-päevalt olevikus elama, olevat me eneseteostuse rajal, kusjuures rada ise, meie argipäev olevat siis see teostumine. (Fischer 2000: 55-56) Meditatsioon
keerukate ning otsitult traagiliste sündmustega. Nii nagu romaanisarjal on kaks teineteisega võrgalt seotud süzeeliini, esineb ka kahesugust stiili. Linliku kultuuri esindajaid iseloomustab lamedavõitu, kohati koguni maotu kõnepruuk, maainimesed kõnelevad aha ehtsas võru murrakus. Viimane on omakorda kirjaniku sulge inspireerinud looma ehtrahvalikke tüüpe. Aga kui Roht sarja viimases romaanis ,,Aeg" loobub murde kasutamisest dialoogides, kahvatavad samas ka karakterid, minetades oma senise ilmekuse ning koduse maahõngu. Tuulemäe sarja töötas Roht hiljem ümber. Ta jättis välja linnakultuuri esindajatega seotud osad ning koondas materjali ühte romaani ,,Kriuka Kusta" nime all, kuid see raamat jäi ilmumata. ,,Kriuka Kusta" osutub kompositsioonilt ühtlasemaks. Et kirjanik ei vaevunud aga sarja põhjalikumalt ümber töötada, kujunes teos maaelu käsitlevate osade mehaaniliseks kokkuliitmiseks.
mälestustes», võib neid võrrelda Vetemaa telenäidendiga «Illuminatsioonid keravälgule ...». On muidugi riskantne kõrvutada mitte üksnes zanrilt, vaid ka elutundelt üksteisest oluliselt erinevaid teoseid -- «Illuminatsioonide» ratsionalistlikku mudelmaailma ning sisseelamisega kujutatud kannatustemaailma «Pillimehes». Olemuselt erinevate teoste võrdlemist õigustuseks on aga kogu Vetemaa loomingu silmapaistev ühtsus, zanripiire minetades kanduvad probleemid ja elutunne varastest novellidest luulesse, sealt romaanidesse ning edasi juba draamadesse. Kõrvutuse juurde tagasi tulles -- «Illuminatsioonide» tegelasest Bernhardist saab hävitaja, nupulevajutaja üksnes teiste demagoogia tõttu. Bernhard kui teoinimene peab tõelisest kohusetundest üksi vaprat võitlust keravälguga, mis sümboliseerib inimkonda ähvardavat ohtu. Ometi suudab «Illuminatsioonide» pseudointelligentlik seltskond oma sofistikaga ausa, kuid
annaabi.ee 
