Psühhodünaamilises mõttes tähendab sotsiaalsus oskust oma tunge ja vajadusi väljendada kollektiivile vastuvõetaval viisil. Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist kontrollida ja hinnata ning teist inimest mõista. See pole lihtsalt üks lüli muu psüühilise arengu, näiteks tundeelu ja vaimse arengu ahelas, vaid võib väita, et inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid. Samuti toob igasugune psüühiline hälve alati kaasa sotsiaalse käitumise mõnesuguse halvenemise. Inimese käitumine on terviknähtus, seepärast ei saa agressiivsustki käsitleda lahus muust käitumisest või sotsiaalsest arengust. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga
nendega arvestada, kokkuleppereeglite kohaselt käituda. Sotsiaalsus tähendab ka oskust oma tunge ja vajadusi väljendada teistele inimestele vastuvõetaval viisil. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4). „Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist konrtollida ja hinnata ning teist inimest mõista. Inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid.“ (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 4). Kuna inimese käitumine on terviklik, siis ei saa agressiivsust käsitleda sotsiaalse arenguta. Agressiivsus on seotud psüühiliste omadustega. Neid on siis kas puudu või isegi üleliia palju.
Kui erinevus on liiga suur, siis öeldakse, et ideaalmina on liiga range. Kui inimene ei tunneta iialgi kordaminekut ja piitsutab end ülekohtuselt, siis on tegemist neurootilise hälbega. See tekib näiteks sel juhul, kui vanemad seavad lapsele kogu aeg liiga kõrgeid eesmärke, arvustavad teda ning iga kordaminekuga seotud elamuse puhul annavad talle mõista, et ta oleks olnud võimeline ka enamaks. Kui aga pinge hoopis puudub ning ideaalmina ja tõeline minakuvand langevad ühte, siis on tegemist nartsissistliku iseloomuhälbega. Inimene kujutleb, et tal on kõik need omadused, mida ta ihaldab. Haiglane eneseimetleja pole võimeline oma süüd tunnetama. Süütunnetuse võime on sedavõrd keskne tundemärk, et eristada lapsi, kes ehmuvad mõtlematust agressiivsusest ja tunnevad hirmu oma teo tagajärgede pärast, nendest tõelise iseloomuhälbega lastest, kes igasugusesse vestluskatsesse suhtuvad rahuliku
annaabi.ee 
