Kirjandusmuutused alates 1980. aastatest Luules humanism Sisemine vabadus kõledas ja kurjas ühiskonnas Viited kirjadusklassikale ja väliseesti kirjandusele Juhtfiguurid: Viivi Luik, Hando Runnel, Kersti Merilaas ja Betti Alver Eksperimenteerimine, nn mainstream’st kõrvale kaldumine Priidu Beier- teadlikult hab värss, punkesteetika, nt „Vastus“ 1986, „Tulikiri“ 1989, „Femme fatale“ 1997 Mati Moguci (Milius)- esitas Beieri luulet enda luulena. Nimi Moguci ühendas Beieri luule ja Miliuse keha, nt „Õrn ja rõve“ 1989 Eesti luule underground 1980ndatel aastatel. Eesti punkluule Punkkultuuri iseloomustus ja olulisus Subkultuurne underground (1980ndad aastad): Terav sotsiaalsus Ebatraditsiooniline keel Kõnekeelsus, roppused Punkluule tõi luulesse: Kõnekeelsus Tekstide jõulisus
lihtsustab, lammutab - kujukas näide sellest on Jaan Krossi "lahutamine" memuaarseteks kihtideks. Mati Undi stiil on vaatamata argisele sisule ning võetud ajakriituku rollile luuleline, teatraalselt skandeeriv. Argimütoloogia sõnastiku (Unt, 1993) näol on tegemist 1983.-1993. aastal perioodikas ilmunud artiklite, vestete jms. koguga, see on suhteliselt kaootiline, jagab muljeid, teadmisi ja kuulujutte kõigest võimalikust - ajaleht, Albaania, porno, Kingissepp, Milius. Need pole otseselt õpetusliku taotlusega lood, kuigi teatav didaktilisus kumab läbi, need pole otseselt poliitilised, kuid hiilivad sellegipoolest sinnapoole - leivatalongid, sõbrad, nälg. Vastses argimütoloogias (Unt, 1996) kordub umbes kolmandik 1993. aasta väljaande juttudest. See raamat on välisilmelt kenam, esteetiliselt nauditavam, sisult tihedam. Liigendusel lähtub autor juttude tähestikulisest järjekorrast. Võibolla oleks kronoloogiline
Tema tekste riiklik kirjastus põhimõtteliselt ei avalda. Beier autori ja kodanikuna on poliitiliselt kahtlane suhtleb poliitiliselt teisiti mõtlevate inimestega jne. Aga ta kirjutab oma esimesed raamatud justnimelt käsikirjadena ja need ringlevad paljuski Tartus aga ka Tallinnas tõesti masinakirjas ja paljundatud paberipakkidena. Sellesse aega kuulub ka MATTI MOGUCI, kes oli selline projekt, et tema luule kirjutas Beier, kuid ette kandis Matti Milius. Viimane on väga värvikas tegelane kogu 80ndate Tartus ja kuivõrd ta on psühhiaatrite poolt tunnistatud süüdimatuks, siis tema kaudu on lihtsam seda luulet levitada, sest ka luule lugemine oli kontrolli all. Aga selline isik, kes on justkui väheke hull, siis julgeolek vaatab sellele läbi prilide. Muidugi kogu see hulluse tasand nõukogude ajal on oma mõttega, see on tihtipeale teatud mõttes poliitiline staatus ja ei pruukinud olla meditsiiniliselt tähenduslik.