ning baltisakslaste kaasamisest impeeriumi teenistusse sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias. Venemaa ühiksonna uuenemine vajas 18 saj mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal polnud. Peeter I ajal kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks tähtsaks kaadrireserviks ning impeeriumi rajaja tegi kõik ,et neid riigi teenistusse astuma meelitada. Kõige rohkem kaasati neid militaarteenistusse. Nende mõjukus tuli eriti esile 18 sajandi teisel poole sõdades ja Napoleoni sõdade ajastul. 1812-1815 võttis sõjast osa 550 kindrali kellest 75 olid Balti kubermangust. Venearmees teenis ligi 800 baltisaksa ohvitseri, tähtsaim oli Michael Andreas. Barcley de Tolly. Enamik valitsejaid toetasid baltisakslasi kuna nad olid lojaalsed ja põhendumus oli hinnatud. 19 sajandil aga nõrgenes nende positsioon ja neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama
Siinse keskvõimu esindajaks sai kindralkuberner, kes oli välismaalasena tsaariarmees karjääri teinud mees. Tegelikku võimu teostasid kaks valitsusnõunikku kohaliku aadli seast, rüütelkondadel olid omavalitsused. Omavalitsuse ladviku moodustasid maanõunikud ja raehärrad, kellede amet ei olnud valitav, vaid kes nimetati ametisse eluks ajaks vastavalt Maanõunike Kolleegiumi või rae poolt. Baltisakslastele anti eesõigusi nagu välismaalastele, et meelitada neid Venemaale militaarteenistusse. See oli Peeter I poolt kindlasti hea nii Venemaale kui baltisakslastele. Venemaale oli vaja asjatundjaid, keda koha peal aga ei jätkunud. Baltisaksa aadlikud moodustasid Peetri valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. Kõik need privileegid vihastasid aga ülejäänud Venemaad, sest selline korraldus ei tundunud neile aus ja Vana-Liivimaa alad olid justkui täitsa vabad, olemata keisrivõimule allutatud.
Venemaal loodi 8sisekaitseringkonda. Sk org ül:korra kaitsmine, vastupanu mahasurumine, valveteenistus, pagenike püüdmine, nekrutipartiide ja arestantide saatmine. Kontroll nekrutivärbamise ja väljaõpetamise üle. Baltisakslaste positsioon Vene impeeriumis-baltisakslased olid PeeterI jaoks olulised kaadrireserviks, tegi kõik, et neid teenistusse asuma meelitada-andis neile võõramaalastega samad privleegid. Kõige rohkem kaasati bs-i militaarteenistusse. Bs-ste sõjaline mõjukus tuli esile 18saj IIp ja Napoleoni sõdades(ligi 800 bs ohvitseri, kõige silmapaistvam M.A. Barclay de Tolly). Oluline bs roll ka Vene diplomaatilises teenistuses, kõrgametnikkonnas. Enamik valitsejaid toetas neid, kuna olid lojaalsed. 19saj IIp nende positsioon nõrgenes, hakati impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Avalikkus ründas balti erikorda teravalt.I MS ajal saavutas saksavastasus haripunkti, kuid nad jäid kuni 1917a. isevalitsusele lojaalseks.
Baltisakslaste positsioon Vene impeeriumis Peeter I oli väga huvitatud baltisakslaste kaasamisest Vene impeeriumi teenistusse sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias. 18.saj Venemaal toimunud uuendused vajasid asjatundjaid, keda Venemaal endal ei jätkunud. Seepärast kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Samu tingimusi pakkus Peeter I ka baltisakslastele. Kõige rohkem kaasati baltisakslasi militaarteenistusse. Baltisakslaste sõjaline mõju tuli välja alles 18.saj teisel poolel sõdades (kõige enam Napoleoni sõdade ajastul). 1812-1815, võttis sõjategevusest kokku osa 550 kindrali, kellest 75 olid päris 3 Balti kubermangust. Tollal teenis Vene armees ligikaudu 800 baltisaksa ohvitseri, kellest kõige silmapaistvam oli Barclay de Tolly. Enamik valitsejaid toetas baltisakslasi, kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed. 19
annaabi.ee 
