Oma kuju ja suuruse poolest erinevad närvirakud üksteisest õige ulatuslikult. Kõikidel närvirakkudel, olenemata suurusest, on ühesugused ehituslikud ja talitluslikud iseärasused: närvirakk koosneb rakukehast ja jätketest, närviraku välismembraan on võimeline genereerima närviimpulsse ning närvirakul on arvukalt ühendusi teiste rakkudega eriliste moodustiste, nn. sünapside abil (Kivistik 1997 : 22). Närviraku kehas on tuum, mikrosoomid, plasmavõrgustik ja teised moodustised, mis sünteesivad raku tegevuseks vajalikke aineid ning varustavad teda energiaga. Rakukehast lähtub arvukalt jätkeid. Tüüpilisel närvirakul on kaht tüüpi jätkeid: dendriidid ja akson. Dendriidid on rohkearvulised, puuokste taolised hargnevad lühikesed jätked, mis raku ümbruses moodustavad põõsastiku. Närvirakule keskkonnast või teistelt rakkudelt saabuvate ärrituste põhiliseks vastuvõtuaparaadiks ongi dendriidid, mis juhivad
rasvhappemolekuli glütseroolfosfaadile, tekib fosfatiidhape. Järgnevates etappides modifitseeritakse tekkinud fosfatiidhapet, vastavalt sellele tekivad eri tüüpi fosfolipiidid. ER-i membraanis on ensüümid fosfolipiidi translokaasid e. flipaasid mis võimaldavad sünteesitud lipiidimolekulidel "hüpata" ka bilipiidkihi valendikupoolsesse külge (toimub flip-flop kaksikkihi ühest kihist teise). ER membraanide eraldamine rakust (mikrosoomid). Fragmenteerunud ER-i vesiikulid ehk mikrosoomid on ER-i nn vähendatud kujutised, kus toimuvad kõik ER protsessid. Karedapinnalisest ER-st pärit mikrosoomid on raskemad (nende pinnal on ribooomid) kui siledapinnalisest ER-ist pärit mikrosoomid. 6. Golgi kompleksi (GK) ehitus, selle eri piirkonnad (cis-, kesk-, trans-Golgi võrgustik). Golgi kompleks (GK) on membraanidest moodustunud lamedate põiekeste või tsisternide kogum, mida ümbritsevad membraaniga kaetud vesiikulid. Need vesiikulid transpordivad aineid GK-i ja sealt edasi
rasvhappemolekuli glütseroolfosfaadile, tekib fosfatiidhape. Järgnevates etappides modifitseeritakse tekkinud fosfatiidhapet, vastavalt sellele tekivad eri tüüpi fosfolipiidid. ER-i membraanis on ensüümid fosfolipiidi translokaasid e. flipaasid mis võimaldavad sünteesitud lipiidimolekulidel "hüpata" ka bilipiidkihi valendikupoolsesse külge (toimub flip-flop kaksikkihi ühest kihist teise). ER membraanide eraldamine rakust (mikrosoomid). Fragmenteerunud ER-i vesiikulid ehk mikrosoomid on ER-i nn vähendatud kujutised, kus toimuvad kõik ER protsessid. Karedapinnalisest ER-st pärit mikrosoomid on raskemad (nende pinnal on ribooomid) kui siledapinnalisest ER-ist pärit mikrosoomid. 6. Golgi kompleksi (GK) ehitus, selle eri piirkonnad (cis-, kesk-, trans-Golgi võrgustik). Golgi kompleks (GK) on membraanidest moodustunud lamedate põiekeste või tsisternide kogum, mida ümbritsevad membraaniga kaetud vesiikulid. Need vesiikulid transpordivad aineid GK-i ja sealt edasi
flip-flop ) on energeetiliselt väga ebasoodne ja see toimub äärmiselt väikese tõenäosusega. ER-i membraanis on aga ensüümid fosfolipiidi translokaasid e. flipaasid mis võimaldavad sünteesitud lipiidimolekulidel "hüpata" ka bilipiidkihi valendikupoolsesse külge. ER-i membraanide eraldamine rakust Kui rakud purustada homogenisaatoriga, siis ER fragmenteerub ja tekitab väikesi vesiikuleid (100 nm diameetriga), mida nimetatakse mikrosoomideks. rER-ist pärinevad mikrosoomid on kaetud ribosoomidega, mis paiknevad mikrosoomi välimisel pinnal. Seega mikrosoomi sisemus on biokeemiliselt identne ER-i luumeniga. Need mikrosoomid, mis pärinevad rER-ist ja on kaetud ribosoomidega, on raskemad kui ilma ribosoomideta mikrosoomid, ning neid on võimalik omavahel lahutada tsentrifuugimisel. Tuleb arvestada seda, et karedapinnalised mikrosoomid pärinevad küll rER-ist, kuid siledapinnalised mikrosoomid võivad pärineda ka raku välismembraanist, Golgi membraanist,