absoluuthulkades, mis lihtsustab tulemuste tõlgendamist. Ei ole soovitatav teha leukogrammi ilma automaatuuringuta, st ilma leukotsüütide üldarvuta, kuna sellisel juhul ei ole võimalik saadud tulemusi õigesti tõlgendada. Analüsaatori puudus seisneb selles, et nad sobivad vaid normaalse morfoloogiaga leukotsüütide diferentseeritud loendamiseks. Kui patsiendil on vereloomekahjustus või muu seisund, mille puhul vererakkude morfoloogia muutub, on vajalik vere mikroskoopiline uuring. Mikroskopeerimise näidustused: · vererakkude üldarvu mitteootuspärane tulemus · analüsaatori leukogrammi seletamatu tulemus · erütrotsüütide morfoloogia hindamine Analüsaatori leukogrammil on mitmeid eeliseid mikroskopeerimise ees: · kiirus analüüsile kuulub u 1 minut · rohkem informatsiooni analüsaatorid väljastavad leukogrammi nii protsentides kui absoluuthulkades · hea korratavus kordusmõõtmistel väiksemad erinevused
lusega; y eristab raku peamisi koostisosi mikrofotodel ja joonistel; y koostab ja analüüsib skemaatilisi jooniseid ja mõistekaarte raku koostisosade omavahelis- test talitluslikest seostest; y uurib arvutimudeli abil loomaraku osade ehituslikke ja talitluslikke seoseid; y võrdleb looma- ja taimeraku ehitust ning eristab neid nähtuna mikropreparaatidel, mikro- fotodel ja joonistel; y valdab mikroskopeerimise lihtsamaid võtteid; y analüüsib plastiidide, vakuoolide ja rakukesta ülesandeid taime elutegevuses; y võrdleb seeneraku ehitust looma- ja taimerakuga; y hindab seente osa looduses ja inimtegevuses ning nende rakendusbioloogilist tähtsust; y hindab seenhaigustesse nakatumise riske inimesel; y võrdleb bakteriraku ehitust ja talitlust päristuumsete rakkudega; y eristab päris- ja eeltuumseid rakke mikrofotodel ja joonistel;
). Veel isegi 1987. aastal kujutati biofilmi kui maatriksi plaati, milles liikumatud bakterid paiknevad enam-vähem juhuslikult üle kogu maatriksi. See tulenes preparaadi eelnevast töötlemisest, kui töötlemise ajal rakud tahtmatult tapeti. Sellest johtuvalt hävisid elusate rakkude biofilmi struktuurid ega osatud vastata küsimusele, kuidas maatriksi sügavustesse sukeldunud bakterirakkudel on ligipääs toitainetele ja hapnikule. Alles 1990. aastate alguses, koos uue mikroskopeerimise tehnika tulekuga, suudeti välja selgitada biofilmi struktuur. Esimesed skanneeriva lasermikroskoobiga (SCLM) tehtud pildid elusast biofilmist näitasid, et biofilmid on mikroorganismide kõrgelt organiseeritud struktuurid, mis oma kujult meenutavad seeni ning mille eksopolüsahhariidsest maatriksis paiknevad rakud on ümbritsetud avatud veekanalitega. Veekanaleid läbiv vesi varustab biofilmi sügavamates kihtides paiknevaid rakke toitainete ja hapnikuga ning samas tagab
annaabi.ee 
