De Broglie hüpoteesi – elektronid liiguvad sellistel orbiitidel, millele mahub täisarv de Broglie lainepikkuseid. Elektronide laineomadusi kinnitab interferentsi ja difraktsiooni tekkimine. Seega aatomi energiatasemete hüppelisus on tingitud elektroni laineomadustest ja osakesed (mikromaailm) ei allu klassikalise mehaanika seadustele. Heisenbergi määramatuse printsiipe – mikroosakese laineomaduste tõttu kehtivad Heisenbergi täpsuspiirangud. Info hankimisega mõnest mikroosakest iseloomustavast suurusest kaasneb paratamatult seda täiendavaid suurusi iseloomustava info kadu. Pauli keeluprintsiipi – ühes aatomis ei saa olla kahte ühesuguste kvantarvudega elektroni. miks valgust nimetatakse dualistlikuks, dualismiprintsiip - Dualismiprintsiip väidab, et nii aine kui välja algosakestel on nii laine- kui ka osakese-omadused. aatomi ehituse mudeleid (kirjeldust, nende plusse ja miinuseid): Daltoni (piljardi kuul)
Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest. Heisenbergi määramatusprintsiip määramatuse printsiibi formuleeris W.Heisenberg 1926. aastal. See määras ära võimaliku tunnetuse piirid. Selleks, et määrata mingi osakese asukohta ja impulssi kunagi tulevikus, tuleks tema asukoht ja impulss praegusel hetkel võimalikult täpselt määrata. Mikroosakest kätega ei püüa ning lihtsaim viis tema karakteristikuid mõõta oleks kiirata osakese pihta valguskvant. Aga see valguskvant häiriks paratamatult osakese rahu ning muudaks tema impulssi määral, mida pole võimalik ette näha. Mida täpsemalt õnnestuks meil määrata osakese asukoht, seda ebatäpsemini saaksime määrata osakese impulsi ja vastupidi. Osakese asukoha täpsel määramisel jääb osakese impulss täiesti määramatuks.
zp z . 2 Määramatuse seosest on näha, et koordimaati ja impulssi ei ole põhimõtteliselt korraga täpselt määrata. Määrates näiteks asukoha täiesti täpselt, x = 0, on impulsi määramatus lõpmata suur, p x = , ja vastupidi. Kvantteooria erineb seetõttu oluliselt klassikalisest mehhaanikast. Klassikalise mehhaanika mõisted ei iseloomusta mikroosakest., sest mikroosakesel pole samaaegselt kindlat asukohta ja impulssi (ning seega ka kiirust). Teadse füüsikaliste suuruste operaatoreid, saab nende suuruste samaaegselt mõõdetavust kindlaks teha järgmiselt: kaks füüsikalist suurust on samaaegselt mõõdetavad parajasti siis, kui neile vastavad operaatorid kommuteeruvad ( A^ B^ = B^ A^ ); kui aga operaatorid ei kommuteeru, siis vastavad suurused pole
molekulaarsel tasemel, säilitab (arenemisvõimeliste liikide kujul) just madalama entroopiaga seisundeid. kasvu, määramatuse ja relatiivsuse printsiip määramatuse printsiibi formuleeris W.Heisenberg 1926. aastal. See määras ära võimaliku tunnetuse piirid. Selleks, et määrata mingi osakese asukohta ja impulssi kunagi tulevikus, tuleks tema asukoht ja impulss praegusel hetkel võimalikult täpselt määrata. Mikroosakest kätega ei püüa ning lihtsaim viis tema karakteristikuid mõõta oleks kiirata osakese pihta valguskvant. Aga see valguskvant häiriks paratamatult osakese rahu ning muudaks tema impulssi määral, mida pole võimalik ette näha. Mida täpsemalt õnnestuks meil määrata osakese asukoht, seda ebatäpsemini saaksime määrata osakese impulsi ja vastupidi. Osakese asukoha täpsel määramisel jääb osakese impulss täiesti määramatuks.
annaabi.ee 
