Eesti on seksuaalse ekspluateerimise ja sunnitöö eesmärgil kaubeldavate meeste ja naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik. Eesti naisi ja tüdrukuid müüakse seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil Rootsi, Soome, Norrasse, Taani, Ühendkuningriiki, Hispaaniasse, Belgiasse, Saksamaale ja Hollandisse ning mehi ja naisi sunnitöö eesmärgil Eestist Ühendkuningriiki. Eestis ei täideta veel täielikult inimkaubanduse likvideerimise miinimumstandardeid, ent selles suunas tehakse siiski märkimisväärseid jõupingutusi. Olgugi et inimkaubandusega seotud juurdluste, kohtu alla andmiste ja süüdimõistvate kohtuotsuste arv 2006. aastal vähenes, näitas Eesti siiski jätkuvalt poliitilist tahet võidelda inimkaubanduse vastu, viies ellu oma riiklikku tegevuskava ja suurendades oma inimkaubanduse vastase võitluse jaoks määratud eelarvet 14 000 dollarilt 96 000 dollarini. Valdav osa sellest rahast
üleminekuriik,mis lõi sissetulekutoetuste süsteemi juba 1994.a. 1997.a. ulatusid väljamaksed sellest süsteemist 1000 miljoni EEK-ni. Toimetulekutoetuseks ning 300 mljoni EEK eluasemetoetuseks, mis moodustas kokku 400 miljonit EEK ehk 4% riigi sotsiaalkulutustest. Hoiatavaks fenomeniks on sel aastal asjaolu, et majanduslanguse keskel suunati riigieelarvet tasakaalustavaid sääste nende toetuste jaoks. See annab alust tõsiseks diskussiooniks.Mis puudutab Euroopa sotsiaalharta miinimumstandardeid ja Eesti valmistumist nende ratifitseerimiseks ning viimaseid arenguid, esitaksin järgmised kommentaarid:Lähemal ajal on riigil raske ratifitseerida artikkel paragrahvi 1 miinimumpalkade kohta. Siiski ei saa mööda vaadata esimeses ja kõige olulisemast Euroopa sissetuleku tagamise põhimõttest, sest vastasel juhul ei saa töötajad oma tööga elatist teenida. Seega peaks valitsus tegema kõik oma võimuses oleva, et seda nii ruttu kui võimalik ratifitseerida
andmise seaduse sätete analüüsides võib jõuda järeldusele, et seadusandja on teinud märkimisväärset tööd EL varjupaigastandartide ülevõtmisel kohalikku õigussüsteemi. Üldiselt võib öelda, et Eesti varjupaiga noor seadusandlus vastab enamikele EL õigusnormidele, mis puutub õigust rahvusvahelise kaitse saamisele. On aga märkimisväärne, et paraku on enamikel juhtudel Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse autorid kasutanud nn miinimumstandardeid, kitsendades vahel isegi rahvusvahelise kaitse käsitlusala, mis on niigi välja kujunenud juba vana Pagulase seaduse rakendamise käigus. Veel enam, vahel tekitab suure osa EL varjupaiga direktiivide klauslite sõnasõnaline kordamine olukorra, kus asjakohaste normide kõrval jäid Eesti seadusandlusse ka direktiivide lüngad. Samuti tuleb meeles pidada, et ELi varjupaigastandardid ei saa pidada Eesti seaduse jaoks parimaks mudeliks. Selle järelduse tegemiseks on mitu põhjust
nõuavad erinevaid teadmisi ja oskusi. 2012. aasta sügise seisuga oli eraldi lastekaitsetöötaja vaid üheksas maavalitsuses. Ülejäänud maavalitsustes täidavad lastekaitsetöötaja ametikohustusi teised sotsiaalosakonna töötajad (Lastekaitse korralduse… 2013). Lastekaitsetöös puuduvad paljuski ühtsed metoodilised vahendid. Ka lastekaitsetöötajad tunnevad, et nad vajaksid juhendmaterjale, näiteks lapse heaolu hindamise teemal. Lapse heaolu hindamiseks pole konkreetseid miinimumstandardeid paika pandud ning puuduvad ka süstemaatilised ning ühtsed lapse heaolu hindamiskriteeriumid. Enam kui kolmandik lastekaitsetöötajatest ei kasuta oma töös lapse heaolu hindamise vahendeid, kuna puuduvad oskused ja kogemus. 65% küsitlusele vastanud lastekaitsetöötajatest peab vajalikuks juhiste ja käsiraamatute väljatöötamist riigi poolt (Lastekaitse korralduse… 2013). Lastekaitsetöötajate professionaalsuse arendamine ei ole järjepidev. Kuna valdkond areneb kiiresti,
annaabi.ee 
