ehk miinimumreegeliks Seaduspärasuse sõnastas küll oma põllumajandusteemalistes töödes Carl Sprengel (1828), kuid laiema tähelepanu alla tõi selle seaduspärasuse Justus von Liebig. Seega tõde, et nõrgem lüli määrab kogu ahela tugevuse, on kehtiv ka siin. Kui näiteks mullas ei ole piisavalt vett, ei saa taim kasutada mulla kõrget viljakust, st kui puudub kas või üksainus eluvajalik element, on taimekasv häiritud teiste elementide küllusest olenemata. Miinimumreegli laiendamisel on saadud üldisem kasvutegurite reegel - (Mitscherlich, 1926) ehk tolerantsuse reegel (Shelford, 1911), mille kohaselt pidurdavalt mõjub see tegur, mis eemaldub optimumist ning läheneb tolerantsuse piirile, st on kas miinimumi või maksimumi lähedal. Näit. taimekasvu võib piirata nii veevaegus kui liigniiskus.
mittevastavus, näiteks madal temperatuur, sademete vähesus, niiskuse üleküllus jne. Kui aga keskkonnatingimused on nii tugevasti muutunud, et taim ei suuda nendea enam kohaneda, kutsub see esile häireid taimede elus, sageli võib taim isegi hukkuda. 79. Mis on ökoloogiline tolerants? Keskkonnategurite või –parameetrite piirkond, milles mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda, nimetatakse selle taksoni ökoloogiliseks amplituudiks e. ökoloogiliseks tolerantsiks. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal (kasvukohas) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige vähem, st mis on ökoloogilise amplituudi miinimumile kõige lähemal, nt. kliimategur, mis antud regioonis on suurima negatiivse mõjuga. Miinimumreegli laiendamisel on saadud üldisem tolerantsuse e. Shelfordi reegel, mille kohaselt mõjub pidurdavalt see tegur, mis eemaldub optimumist ning läheneb tolerantsse (taluvuse) e. ökoloogilise amplituudi piirile, st on kas miinimumi või maksimumi
alamperekonnaks: Haploxylon ja Diploxylon ja need omakorda fülogeneetilisteks ridadeks. Mis on ökoloogiline tolerants? Keskkonnategurite või parameetrite piirkond, milles mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda, nimetatakse selle taksoni ökoloogiliseks amplituudiks ehk ökoloogiliseks tolerantsiks. Igal liigil on on iga keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum ehk tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi vajadusi kõige vähem. Pilet 25 Sugukond Rosacae - roosõielised Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed. Lehed vahelduvad liht- või liitlehed, kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili. Taimed enamuses putuktolmlejad
Kui aga keskkonnatingimused on nii tugevasti muutunud, et taim ei suuda nendea enam kohaneda, kutsub see esile häireid taimede elus, sageli võib taim isegi hukkuda. 79. Mis on ökoloogiline tolerants? Keskkonnategurite või parameetrite piirkond, milles mingi taksoni isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda, nimetatakse selle taksoni ökoloogiliseks amplituudiks e. ökoloogiliseks tolerantsiks. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal (kasvukohas) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige vähem, st mis on ökoloogilise amplituudi miinimumile kõige lähemal, nt. kliimategur, mis antud regioonis on suurima negatiivse mõjuga. Miinimumreegli laiendamisel on saadud üldisem tolerantsuse e. Shelfordi reegel, mille kohaselt mõjub pidurdavalt see tegur, mis eemaldub optimumist ning läheneb tolerantsse (taluvuse) e. ökoloogilise amplituudi piirile, st on kas miinimumi või maksimumi
Minimaalse faktori mõiste tõi teadusesse Liebig 1864. aastal. Liebigi tünnilauareegel e. miinimumi reegel seaduspärasus, mille kohaselt taime kasvu piirab eelkõige see toitumiseks vajalik element (ressurss), mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim (miinimumis). Vrd. Baule r., Mitscherlichi r., Schelfordi r. Liebig vaatas iga elementi eraldi ega arvestanud faktorite koosmõju. 1929. aastal formuleeris V. Shelford miinimumreegli põhjal tolerantsusseaduse. Schelfordi reegel seaduspärasus, mille kohaselt liigi eluvõimalusi piirab tema ökoamplituud mitmesuguste limiteerivate faktorite suhtes. Igal liigil on keskkonnateguri suhtes oma miinimum ja maksimum, s.t. tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. S. r-t käsitatakse kui Liebigi reegli täiendust. Kriitikana Liebigi seadusele agronoomias, ilmus 1909. aastal faktorite koosmõju seadus Mitserlichi poolt.
annaabi.ee 
