pojaga. Tean, et prokurör ei esitanud Nikolajevile süüdistust ja adokaat soovitas mees otse kohtusaalist vabastada. Olen lugenud mitmeid kohtumaterjale ning need ei ole olnud veenvad. Otsuse motivatsiooniosa on puudulik, tõendeid praktiliselt ei ole. Vanglavaimulikuna teadsin ka isikuid, kes juhtisid toona konkureerinud allilma grupeeringuid ning keda ei võetud vastutusele Jelena Erlichi ja teiste tapmisega seoses. Olen üsna kindel, et selles oli oma osa miilitsast politseiks ümbernimetatud aga vanadel väärtustel ja suhetel püsivasse struktuuri kuulunud isikute sidemetes allilmaga. Jelena tütar jäi kasvatama oma ema ja Anatoli Nikolajevi eelkooliealist poega. Mõne aasta eest suri kasutütre mees ajukasvajasse. Möödunud aastal aitasin paigutada täiskasvanuks saanud noorema poja narkovõõrutuse ja rehabilitatsiooniasutusse. Kahjuks ei jäänud ta sinna kuigi kauaks. Juba mõned kuud hiljem osalesin tema matustel koos Nikolajevi enesega
hiljem välja tuleb oli ema vastu Steni tahtmisele Jürgen adopteerida, seega jäi Jürgenile oma isa perekonnanimi (Moorast). 9aastasena kohtub Jürgen juhuslikult tänaval oma isaga. Nad vahetavad paar pealiskaudset lauset ning lähevad oma teed. Mõne aja pärast aga kihutab Jürgen rattaga trollipeatuses seisvale inimesele otsa, mispeale ta miilitsasse viiakse. Miilitsale annab ta aga paanikas oma pärisisa andmed, kes kohale kutsutakse. Mõlemad lahkuvad miilitsast. Tänaval pärib Jürgen isa teise naise kohta, saab ka hägused vastused. Lahku minnakse sama ''külmalt'' nagu eelmisel korral. Järgmisel suvel suri Steni vanaonu ning pärandas oma maamaja Stenile. Viimase käe all läbis maja põhjaliku uuenduskuuri, mis lubas hakata vastu võtma arvukaid külalisi. Nüüd hakkas Sten Jürgenile ka autosõitu õpetama, millega kaasnesid loomulikult liiklusinspektorite näol teatud riskid.
Eestist, lahingutes nõukogude partisanide vastu ja Idarindel, samuti sõjajärgses metsavõitluses. Küllap leidub aga neidki, kes on üle elanud okupatsiooniaastad või 21 pääsesid vabasse maailma ning võisid oma meenutustega olla toeks Eesti politsei taasloomisel. KOKKUVÕTE Käesolevas kursusetöös käsitlesin Eesti miilitsast Eesti politseiks kujunemist ja selle rolli riigi julgeoleku tagamisel. Analüüsisin miilitsa reorganiseerimisega kaasnevaid muudatusi Eestis ja püüdsin lugejale anda enam teavet kriminaalpolitsei, välipolitsei ja poliitilise politsei tööst. Eesti Politsei algus langes sotsiaalsete muutuste aega - vanade riikide struktuuride lammutamine ja uute loomine, omandireform ja uus kihistumine. Elanikkonna turvatunne tuleneb ühiskonna seisundist, kuritegelikust situatsioonist ja ka
toimunud mandri metsavendadega võrreldavat organiseerumist ega partisanitegevust. Selle põhjuseks peeti suurt küüditatute ja arreteeritute arvu, suuremate metsade puudumist, Nõukogude sõjaväebaasidest tingitud tihedat sõjaväelist valvet, eraldatust mandrist, vähest informeeritust toimuvast (ERA, f. R-358, n. 1, s. 10, l. 2 jj.). Siiski oli ka Kuressaares tekkinud grupp, kes valmistus otsustaval hetkel linna tähtsamaid asutusi üle võtma. Relvi ja laskemoona oli hangitud kohalikust miilitsast seal töötanud usaldusväärsete meeste kaudu. Kohalikus telefonivõrgus oli sisse seatud alaline valve ning nii saadi ka informatsiooni maakonda saadetud korraldustest. Postkontori hoone keldris asunud raadio kaudu hangiti informatsiooni välismaalt. Juuli algul oli osa grupi tegevusplaanidest punavõimudele reetmise tõttu teatavaks saanud ja miilitsas teeninud kaasosalisi päästis arreteerimisest ainult linnas alanud õhuhäire, mis võimaldas meestel põgeneda Kärla ja
peletab korraliku ja maksujõulise klientuuri eemale. Politsei ei soovi sellise probleemiga tegeleda. Aga mingi rühmitus on valmis tasu eest ebaviisakalt käituvad noored pubist eemale peletama. Eeltoodud näidetest peaks olema selge, et riik peab kindlasti oma funktsioone täitma. Et ei juhtuks nii nagu Venemaal, kus paljude sotsioloogiliste uuringute andmetel usaldab rahvas “maffiat” miilitsast (alates 2011. aastast politseist) enam. Miilitsa (politsei) nägemine tekitab vene inimestes pigem hirmu kui turvatunnet. Riigid, mida ei suudeta valitseda, hakkavad alla käima ja võivad lõpuks isegi laguneda. Läbikukkunuks peetakse riiki, mille formaalne keskvõim on minetanud kontrolli oma territooriumil toimuva üle. Seal lokkavad kaos ja kuritegevus.
annaabi.ee 
