30. novembril 1806 avaldas Aleksander I manifesti, mille kohaselt pidi loodama 6 hiiglaslik 612 000-meheline miilitsavägi, kus oleks Eestimaa kubermangust 8000 ja Liivimaa kubermangust 20 000 meest. 1807. aasta veebruariks-märtsiks oli nõutud arv miilitsamehi kokku kogutud. Miilitsakohustus oli kogu maksualusel elanikkonnal, teenistuseks võidi määrata 17-50- aastaseid mehi. Kogukond ja mõisnik tagasid miilitsameeste varustatuse, kuid teenistusse määratud talupojad pidid sellest hoolimata täitma kõiki koormisi ega tohtinud oma kodukohast lahkuda. 5.3. Maamiilitsa Vaiksaare Jaagu kõne 11.01.1807 Talupoegade maaväkke kutsumine oli kohaliku võimu jaoks paljuski riskantne ettevõtmine. Näiteks 11. jaanuaril 1807 pidas Vaiksaare Jaak Sindi kõrtsis pärast Pärnus maamiilitsasse astumist kõne kohalikele talupoegadele, kus ta kutsus neid kõiki ühinema
oma jõhkruses kuhugi kadunud. Võõras vägi oli veel Eestis. KGB ei kartnud veel midagi ega kedagi, nende arhiivid olid veel Eestis. Aga Võru noored julgesid korda teha Vabadussõjas langenute hauad, mida okupatsioonivõim oli püüdnud maatasa pühkida. Ja Võru noored julgesid Vabadussõja kangelasi avalikult mälestama tulla. Ja paljude nende emad-isad julgesid neid selles kõiges toetada. Lõuna-Eestist kokku kogutud miilitsameeste ahelik, kes pidi tõkestama tee õhtusele Võru kalmistule, osutus liiga nõrgaks noorte julguse ja uljuse ees. See ahelik lagunes laiali nagu lagunes varsti ka impeerium, mis oli Eesti Vabariigi ligi pool sajandit varem okupeerinud. Nii kujunes 21. oktoober 1987 jõuliseks ja mõjusaks tahteväljenduspäevaks." (Vaata lisa 10 ) Pärast seda toimus pidu kultuurimajas Kannel, kuhu olid kutsutud Kolonni liikmed ja sõbrad.
lugeda. Säärane võimalus avanes esimesena Pärnus. 23. veebruaril kell kaheksa õhtul luges Maanõukogu luge Hugo Kuusner iseseisvusmanifesti teksti Endla teatri juurde kogunenud rahvahulgale ette. Päev hiljem jõuti sama teha ka Viljandis. Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele, et põgeneda Petrogradi. Varahommikul ilmusid tänavaile rahvusmeelsete sõjaväelaste, miilitsameeste ja koolipoiste relvastatud patrullid. Mitmel pool puhkesid väiksemad tulevahetused enamlaste ja rahvuslaste vahel. Järk-järgult läks suurem osa linnast rahvuslike jõudude kontrolli alla. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus iseseisvuslaste keskuseks oli kujunenud Riigipanga hoone. Veel samal, 24. veebruari õhtul moodustati seal Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest
annaabi.ee 
