sündinud ning kelle kodumaa on Siberis. Seda, kuidas eestlased Siberisse on sattunud, teatakse üsna vähe. Kohati on sellekohased rahvalikud teooriad vägagi üllatavad. Aivar Jürgenson1 kuulis ühelt Eestis sündinud, kuid aastakümneid Saksamaal elanud vanaproualt uurali keelepuu teooriat, mis kõlas järgmiselt:eestlased, kes tänapäeval Läänemere kaldal elavad, on tegelikult pärit kaugelt idast. Eestlased elasid Siberi metsades ja Uuralirohunõlvadel, küttisid seal metselajaid ning karjatasid pudulojuseid, kuni ühel hetkel sai paiksest elust villand. Esivanemad pühkisid uurali-siberi tolmu jalgadelt ja hakkasid liikuma Euroopa poole. Neist sai eesti rahvas. Aga osa sest rahvast ei mõelnud sugugi nii nagu need kärsitud hõimlased, kes laia ilma õnne otsima läksid. Nemad jäid Uuralisse, muist aga Siberisse. Ja seal elavat nad praegugi. 1.1 Asutusajaloost ja kultuurist
Tegi elu jooksul 12+2 vägitööd. Article IV. Kangelasmüüdid 1.1. Herakles. Vanade kreeklaste rohkete muistendite hulgast paistavad eriti silma müüdid pooljumalaist, keda kreeklased nimetasid kangelasteks. Kangelastele omistasid kreeklased üleinimlikku füüsilist jõudu või erilist kavalust ning mõistust. Paljud kangelased andsid kreeka muinaslugude järgi oma jõu ja võimed inimestele abistamiseks. Nad hävitasid koletisi, metselajaid, röövleid, kes segasid inimeste normaalset ja rahulikku elu. Neis kangelasmüütides peegelduvad paljude inimpõlvede vaev ja pingutused võitluses metsiku loodusega ja eluraskustega kaugetel aegadel. Nende raskuste ületamise kirjutas rahva fantaasia tavaliselt üksikute kangelaste arvele. Kõige enam jutustasid kreeklased Heraklese ebatavalistest kangelastegudest
valjusega isandaile kõrvu. Sakste põlevate majade tuli pani taeva punetama, varsti värvis ka nende veri maapinda. Nüüd said 93 isandad hirmuga aru, kui kardetav on inimest loomaks alandada, temale näitlikult looma toorust õpetada. Loomadest alamaks arvatud talupojad ei hoolinud inimlikust halastusest, vaid hävitasid viivitamata ja valimata, mis vihatud tõust iganes nende kätte sattus. Nad ajasid põgenejaid kui metselajaid taga, otsisid kõik urkad läbi ja tapsid ilma armuta. Tume mühin, kõledam kui öövaimude möllamine, tõusis igast küljest üksiku künka ümbruses. Kui tasasem tuulehoog ühelt poolt puhus, kandis ta talupoegade rõõmuhõiskamist, oma vere sees pöörlevate ohvrite oigamist, hädakisa, sajatusi ja tule praginat kõledas segadikus üksiku ratsaniku kõrvu, kes ikka veel endisel kohal seisatas. Ta oli käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Ta silmad läikisid, kahvatanud
annaabi.ee 
