1. KOBRASTE ELUST EESTIS. Oma bioloogilise kuuluvuse alusel kuulub kobras Klassi: imetajad. Mammalia Alamklassi: eluspoegijad imetajad. Thera Seltsi: närilised. Rodenta Sugukonda: kobraslased. Castoridal Liiki: euroopa kobras. Castor fiber (6) Rahvakeeles tuntakse kobrast nime all piiber. Varajasel ajaloolisel ajal asustas kobras kogu puisniitude ala Euroopas, Aasias ja Põhja- Ameerikas. Jõgede luhti mööda levisid nad põhja poole läbi kogu taigavöötme kuni metsatundrani lõuna suunas aga läbi stepivöötme kuni poolkõrbeteni. Eestist kadus kobras XVIII saj.lõpul. Teda kütiti väärtusliku karusnaha, maitsva liha ja eriti heade raviomadustega kopranõre pärast. Väärtusliku karuslooma kaitseks võeti kasutusele mitameid meetmeid. Eriline tähtsus oli selles tegevuses Voronezi ja Kondo-Sosva riiklike looduskaitsealade moodustamisel. Esimese 25 aasta jooksul lasti endise NL aladel lahti
Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 alaliiki (erinevad kehamõõtmete, sarvede jms) külmemates piirkondades elavad suuremad liigid (kõige võimsamad põdrad elavad Alaskal- u 1t raskused ja 2m sarved) põdra asustustihedus on kõige suurem Skandinaaviamaades o Rootsis ja Soomes on jahimehed maaomanikud o Rootsis on põdral kultuslik maine (isegi riigiasutused suletakse põdrajahi ajal – minnakse kõik koos jahile)
Mügri on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus varieerub hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab tüvepikkusest umbes poole või pisut rohkem. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Tüvepikkus on 1224 cm, kehamass 80180 (harva kuni 300) g. Ta on levinud Euraasias Atlandi ookeani rannikult Leena paremkalda ja Baikali järveni. Lõunas ulatub levila Väike-Aasia, Kesk-Kasahstani ja Loode-Mongooliani, põhjas metsatundrani. Eestis on vesirott tavaline. Eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul. Mügri ei kuulu looduskaitse alla. Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest
annaabi.ee 
