Mõisted ja seletused Viljaka poolkuu ala – piirkond, kus kujunesid esimesed tsivilisatsioonid. Alepõllundus – põlluharimise viis, mida kasutati metsarikkamates piirkondades. Põlde valmistati ette puid põlema pannes ja seejärel kasutati tuhaga kaetud maad põlluna. Linn – suur asula või haldusüksus, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega ning sellele on antud linnaõigused ja linna nimetus. Kõblas – põlluharimise tööriist. Ader – põlluharimise tööriist. Pronks – vase ja tina sulam. Viljelusmajandus – inimesed kasvatasid endale ise toitu.
KUJUNEMINE: 3.1. Põlluharimise ja karjakasvatuse algus: Umbes IX at eKr sai nn viljaka poolkuu alal (Egiptus, Ees-Aasia, Mesopotaamia) alguse põlluharimine ning kodustati esimesed kariloomad. Jääaeg oli selleks ajaks lõppenud ning kliima oli tänapäevasest veidi soojem ning niiskem. Põlluharimine sai alguse korlilusest, mille käigus oli kogutud teadmiseid erinevate looduses leiduvate taimede kohta. Metsarikkamates piirkondades kasutati alepõllundust. Peamiseks põlluharimise riistaks oli kuni IV at eKr kõblas, seega oli esimeseks põlluharimise viisikd kõplapõllundus. Karjakasvatus omakorda sai alguse küttimisest, mille käigus kinni püütud noorloomi säilitati elusa lihatagavarana. Esimesteks kariloomadeks olid lambad ja kitsed, hiljem kodustati ka sead ning veised. Paljudes vähemviljakates
Mitmes piirkonnas arenes kalastus ja mereloomade küttimine. Teisal pühenduti suurulukite küttimisele. Paljudes kohtades oli lisaks elatusallikaks korilus- kõige söödava korjamine. Peamine sotsiaalne üksus oli sugulusel põhinev sugukond. Tööjaotus käis soo ja vanuse järgi. 2.3 Vijelusmajanduse algus ja tsivilisatsiooni sünd. Põlluharimise ja karjakasvatuse algus. Põlluharimine algas ja esimsed karioomad kodustati 9. Aastatuhandel eKr Lähis-Idas ehk nn. Vijaka poolkuu alal. Metsarikkamates piirkondades levis eelkõige alepõllunduss mets raiuti, põletati ja tuhk jäi väetiseks. Peamine maaharimisriist oli oli pikka aega kõikja kõblas. Karjakasvatus võis alata siis, kui õpiti suunama metsikute karjade juhtloomi. Varaseimad põlluharijate asulad. Põlluharimine võimaldas toita enam inimesi ja rahvaarsv kasvas. Põlluharimine tingis paikse eluviisi. Tekkisid suured asulad. Levisid kivi lihvimine ja puurimine. Alguse said riide kudumine ja savinõude valmistamine
Inimesed olid aastatuhandete vältel kombineerinud erinevaid toiduhankimise viise. Söödavate taimeviljade varumisest oli mitmel pool saanud oluline elatisallikas. Seega pidid nad olema märganud, et maha langenud seemned kasvama lähevad, ja õppisid järkjärgult kasutama seda teadmist sobivate taimede kasvatamiseks. Tõenäoliselt kaasnes sellega algeline sordiaretus maha külvati jõudsamini kasvavate ja paremat saaki andvate taimede seemneid. Nii kujunesid esimesed kultuursordid. Metsarikkamates piirkondades, kus põllumaa ettevalmistamine oli kõige hõlpsam maharaiutud puid põlema pannes, levis eelkõige alepõllundus. Peamine maaharimisriist oli kõikjal pikka aega kõblas. Ka karjakasvatus sai arvatavasti alguse järkjärgult. Ka küttidel on vahel komme kanda hoolt oma jahiloomade juurdekasvu eest, säästes karja noorliikmeid. Võimalik, et otsustavaks sai oskus suunata metsikuid lamba- ja kitsekarju nende juhtloomade mõjutamise läbi, mis
annaabi.ee 
