kahjustusi põhjustanud metsvint, kes sööb külvatud seemneid ja noori tõusmeid, kuid pesitsemise ajal sööb ta putukaid. Puude seemnetest toituvad veel näiteks käbilinnud ja suur- kirjurähn. Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel
neid ei saa suuremateks kaitsealadeks laiendada. Seega etendavad kõik vääriselupaigatüübid Eesti metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel tähtsat osa. Olemasolevatel kaitsealadel, näiteks looduskaitsealadel ja rahvusparkides, on vääriselupaigana kvalifitseeruva metsa osakaal tavaliselt suurem kui kaitsealadest väljapoole jäävates metsades.Enamikel juhtudel tagatakse vääriselupaiga bioloogiliste väärtuste säilimine mis tahes majandamisest või metsanduslikust tegevusest hoidudes. Teatud tüüpi vääriselupaikades rakendatakse siiski konkreetseid meetmeid, mis toetavad elupaigaspetsialistide säilimist pikemas perspektiivis. Nimetatud vääriselupaigatüübid on tavaliselt seotud endiste põllumajandusmaastike või spetsiifiliste häiringutega, näiteks metsatulekahjud. Mis on vääriselupaikade inventeerimise eesmärk? ·Kasutada efektiivselt piiratud ressurssekõrge looduskaitselise väärtuse poolest silmapaistvate
Nendel aladel on arvutatud ka turbavaru (2,37 miljardit tonni) (Orru, 1995). Ühe ja sama sootüübi piires võivad taimede kasvutingimused oluliselt erineda, mis põhjustab eriilmeliste taimekoosluste kujunemist ja sootüüpide alljaotuste - kasvukohatüüpide eraldamise vajaduse. Sood võib jaotada kasvukohatüüpideks mitmetest kriteeriumidest lähtudes. Et enamik soid kuulub Eesti metsafondi ja et nad on sageli kaetud metsaga, on meil soodes kasvukohatüüpe eristatud metsanduslikust seisukohast lähtudes. Kui soos on puurinde liitus üle 0,3 ning puude keskmine kõrgus ületab 4 m, käsitletakse niisugust sood harilikult soometsana, näiteks madalsookaasik, rabamännik jne. (Paal jt., 1999). Eesti soodel eristatakse kolme loodusliku põhitüübi - madalsoo, siirdesoo ja raba kõrval inimtegevusest põhjustatud tekistüüp - kõdusoo, mis on kujunenud soomulla pikaajalise kuivendamise või harvem teistel põhjustel toimunud põhjavee languse tagajärjel
annaabi.ee 
