Kui meri on lahke, siis on ka värske kala hõlpsasti laual ja jääb veel üle, et maha müüagi. Kui meri on tormine, siis tuleb appi merekarude elutarkus ja taltsutatakse ka kõige tormisem meri, kuid see ei pruugi alati õnnelikult lõppeda: palju häid rannaküla mehi oli jäänud merele oma viimast und nautima. Räägitakse ka veidi talupidajatest tegemistest metsa inimestest. Tondioja, lootustandev arenev talu oma heade mõisamaadega. Raamatust tulebki välja kaks erinevat inimrühma: metsainimesed ja rannainimesed. Mõlemad ei saa teise kandi inimeste tegemistest päris aru, kuid on ka asju, mis on igal pool ühised: käraka tegemine ja naised. Niikaua kuni ema veel Turjal elas polnud elul väga vigagi, kui meri andis siis elati paremini, kuid kui kala ei näkanud, siis elati kehvemalt, üks oli kindel: elamisväärne oli see elu Turjal koguaeg. Peale ema surma hakkasid asjad vaikselt karile jooksma, majja tuli uus perenaine, kellega polnud algusest peale
Caraka samhit - autor Charaka, ~3.saj.e.Kr. Meditsiiniline tekst (ayurveda) Daakumaracarita - autor Dain. 6.-7.saj. Romaan Harsacarita - India valitseja Hara biograafia, autor Bana (Banabhatta), 7.saj. kuntal - Kalidasa näidend, 1.saj.e.Kr-4.saj.p.Kr. Vsavadatt - luule, stiil klassikalises sanskriti kirjanduses. Subandhu on autor. 5.sajand. MÕISTED (seletus ja zanr) Brhmana - nelja veeda kommentaarid. Teoloogiline tekst. Mõtte lahtiseletamine, preestrid brahmaane ja metsainimesed aaranyakaid. Lisatakse legende. Mitmed riitused. Kuulsaim braahmana atapaha. Seletatakse, miks preestrid on tähtsamad, kui jumalad. upanisad - Upanisadide filosoofia kuulub vedanta (vednta) ehk veedade lõpu kirjandusse ja on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele, ka hinduismile kui religioonile. Sõna upanisad (upanisad) tähendab sõnasõnalises tõlkes 'alla juurde istuma', mida peaks tõlgendama kui õpetaja jalge ette istumist
5 Teose üheks sügavamaks probleemiks on kultuuri ning traditsioonilise elulaadi hääbumine, kuna uued efektiivsemad meetodid toovad endaga kaasa teise elulaadi ning kombed. Teoses väljendub see kahe kultuuri metsa ja küla vahelise konfliktina. Metsa jäänud elanikud mõistavad hukka külasse kolijad ning taunivad küla kombeid ja elatumismeetodeid, külaelanikud aga loodavad, et metsainimesed assimileeruvad ning unustavad vanad viisid. Praeguse Eestiga võib siinkohal näha sarnasusi kui üha enam euroopastutakse ning tähtsustatakse Euroopa Liitu kuulumist Eesti iseseisvuse ja ees. Metsakultuuri olulisemaks aspektiks on ussisõnade valdamine, külaelanikud on selle unustanud ja peavad ussisõnade tundjat saatanlikuks, selline lähenemine viitab keele kadumisele. Ka tänapäeval on see probleemiks kui üha enam tähtsustatakse inglise keelt ning rahvuskeeled hääbuvad.
siilid olid rumalad ja ei osanud ussisõnu, neile ei mõjunud ka mürk, Leemet aitas rästikut, andes siilile jalahoobi, Ints tänas, kiitis Leemeti ussisõnaoskust, kutsus ta külla oma vanematega kohtuma, Leemet vaimustus ideest ussikuningatega tutvuda, Intsu isa arvas Leemetit olevat viimast inimest, kes neid sõnu räägib, tal oli hea meel, et Vootele oma järglast niiviisi õpetanud oli, Leemet oli alatiseks ussikoopasse teretulnud - Intsu isa õpetas, et metsainimesed, kes nende keelt mõistavad on vennad, aga võõrad – külainimesed ja raudmehed mitte, algselt nad küll tervitavad neid, kuid kui vastust ei saa, ei ole neis ka miskit haletsust mürgihammustus teha - ka Intsu ema ilmus välja, nimetas Leemetit oma pojaks, rästiku isa tahtis ka ise Leemetile mõned ussisõnad õpetada, sest kunagi olid ikka ussid ja inimesed tihedalt läbi käinud 5. Intsust ja Leemetist said head sõbrad, Leemet tutvustas ka Pärtlit rästikule ja nad mängisid koos
annaabi.ee 
