Eesti metsades on pikka aega valitsenud männikud, kaasikud ja kuusikud. Kuigi kõigi puistute pindala on viimastel aastatel suurenenud, väheneb viimase aja suundumuse järgi okaspuistute pindala ja suureneb lehtpuude osatähtsus. Arvatakse, et seda põhjustab eelkõige põllumajandusele liigseks osutunud maade metsastamine (või metsastumine), osaliselt ka raiesmike jätmine looduse hooleks. Niisiis on muutunud ka haavaenamusega puistute osatähtsus. Kui 1988. aasta metsafondi arvestuse [14] ja varasemate andmete alusel võis järeldada, et haavaenamusega puistute osatähtsus (pindala järgi) meie metsades mõnevõrra kahaneb, siis viimaste andmete järgi on asi hoopis vastupidi. Riigimetsades on haavaenamusega puistuid üldiselt rohkem Eesti mandriosa kirde-edelasuunalisest poolitusjoonest lõuna pool (#2). Erandina on haavikuid siiski vähe Kagu- Eestis ning suhteliselt palju Lääne-Eestis (Kullamaa ja Varbla metskonnas) ning Saaremaa lõunaosas.
Peamiselt männimetsade vaigust on tekkinud merevaik (ammu elanud puude kivistunud vaik), mida kasutatakse nii kunstis kui ka meditsiinis ja ravimeid. Eesti suurimate mändide kõrgus on 42-43 m ja jämedaima läbimõõt u. 140 cm. Kuusk (Picea abies) ehk harilik kuusk on umbes 45 kuuseliigist ainus Eestis looduslikult kasvav kuusk. Leviala suuruselt jääb kuusk harilikule männile veidi alla. Eestis kuulub kuusk kolme tähtsama metsapuu hulka, 21% riigi metsafondi pindalast on tema all, teda edestavad mänd ja kask. Harilikult elab kuusk 250 aastat vanaks, maksimaalselt 500 aastat. Kuusk on küpspuiduline puu, värvuse poolest ei erine tema südamikupuit tavaliselt koorelausest puidukihist nagu näiteks männil, mis on lülipuiduline puu. Kuusepuit on üks pehmemaid, see jääb alla männile, rääkimata juba lehisest või ebatsuugast, kuid on vaigusisalduse tõttu küllalt kaua püsiv ning kergesti töödeldav. Aastarõngad on
madalsoos on vähemalt 0,9 m, siirdesoos 1,1 m ja rabas 1,2 m. Nendel aladel on arvutatud ka turbavaru (2,37 miljardit tonni) (Orru, 1995). Ühe ja sama sootüübi piires võivad taimede kasvutingimused oluliselt erineda, mis põhjustab eriilmeliste taimekoosluste kujunemist ja sootüüpide alljaotuste - kasvukohatüüpide eraldamise vajaduse. Sood võib jaotada kasvukohatüüpideks mitmetest kriteeriumidest lähtudes. Et enamik soid kuulub Eesti metsafondi ja et nad on sageli kaetud metsaga, on meil soodes kasvukohatüüpe eristatud metsanduslikust seisukohast lähtudes. Kui soos on puurinde liitus üle 0,3 ning puude keskmine kõrgus ületab 4 m, käsitletakse niisugust sood harilikult soometsana, näiteks madalsookaasik, rabamännik jne. (Paal jt., 1999). Eesti soodel eristatakse kolme loodusliku põhitüübi - madalsoo, siirdesoo ja raba kõrval inimtegevusest põhjustatud tekistüüp - kõdusoo, mis on kujunenud soomulla pikaajalise
Pärandkoosluste kadumise põhjused: 20.saj. algul hoogustus põllunduse ja metsanduse eraldumine, s.t. mõlemaid sooviti intensiivistada, edumeelne oli rajada kultuurrohumaid ning piirata metsades karjatamist. II Maailmasõja aegne tootmise vähenemine ja paljude Saaremaa- ja Läänemaa külade tühjenemine. Pärast sõda algas kollektiviseerimine, mille tagajärel hakati kasutama enam kultuurrohumaid, traditsioonilised maastikud kuivendati ja puhastati puudest või anti metsafondi ning rajati noorendikud. 1990-l toimus maakasutuse struktuuri ja intensiivsuse järjekordne drastiline muutus. Tänased aruniidud on sageli endised põllud vastavalt maamajanduse vajadustele on toimunud pidev maakasutustüüpide vaheldumine. Klassifikatsioon · Niitude kasvukohatüüpe klassifitseeritakse mulla toitelisuse ja veeereziimi põhjal (Paal 1997). · Puisniidud, puisrohumaad ja kadastikud-sarapikud EI OLE eraldi kasvukohatüübid, nad on eripärase
Virnmaterjali mõõtmine ja rm olemus. Metsatakseerimine ehk metsa hindamine (mõõtmine). Metsatakseerimise põhiülesandeks on selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute tootlikkust ja varusid. Kõige rohkem huvitab meid metsas kasvava puidu kogus - kui palju seda on, palju juurde kasvab, palju me sealt võtta saame. Metsade plaanipäraseks majandamiseks on vaja perioodiliselt inventeerida olemasolevat metsafondi, võtta arvesse tekkinud muutusi, analüüsida kasutatud metsanduslike abinõude efektiivsust ja planeerida tööde maht ja iseloom järgnevateks perioodideks. Riik kui omanik on huvitatud teada saama, milline on tema metsa väärtus ja seisund igas kohas ja igal ajahetkel. Traditsioonilise, kõiki metsaeraldisi kirjeldava inventeerimisega tegeldi aastani 1992. Sellest ajast alates toimub metsade inventeerimine riigi- ja erametsades. Tagastamata ja erastamata metsades aga on viimasest
annaabi.ee 
