tugeva elektrolüüdi puhul aga osmoositegur. Minu konkreetne tööülesanne oli: Määrata KNO3 isotoonilisustegur, mõõtes tema 8% vesilahuse külmumistemperatuuri. Arvutada lahuse osmoositegur. Katse käik Jahutamiseks kasutatakse laboratoorsetel pooljuhtidel töötavat mikrojahutit. Temperatuuri mõõtmiseks kasutatakse termopaari, mis tuleb sukeldada mõõdetavasse lahusesse. Termopaar koosneb kahest metalltraadist, millel on kaks ühenduskohta. Üks ühenduskoht tuleb sukeldada uuritava aine lahusesse ja teise traadi temperatuur on juba fikseeritud. Temperatuuride erinevustest tekib ühenduskohtade vahel pinge, mis on võrdeline temperatuuride vahega ja selle alusel saabki määrata lahuse temperatuuri. Termopaar on ühendatud arvutiga läbi muunduri ja temperatuuri saab jälgida arvutiprogrammist. Algul mõõtsin puhta lahusti (destilleeritud vee) külmumistemperatuuri. Selleks valasin
kinnitatakse armatuurvõrgule spiraalselt. · Küttekaabel võib olla ka koos metallvõrguga küttemattidena. · Küttekaabli alguspunktis paikneb termoregulaator, mille andur on põrandapinnast u.1,1m kõrgusel. · Erinevatel ruumidel on omad küttekontuurid, soojust saab reguleerida igal kontuuril eraldi. Elektripõrandakütte kaablid Elektripõrandakütte tööpõhimõte · Tööpõhimõte sarnaneb vesipõrandaküttele. · Küttekaabel on valmistatud suure takistusega metalltraadist, mis soojeneb elektri toimel. · Soojus kandub edasi ümbritsevasse betoonikihti ja sealt ruumi õhku. · Tagab ruumis samuti ühtlase soojusjaotuse. Elektripõrandakütte pluusid ja miinused · Plussid: Mugav kasutada; Lihtne reguleerida; Tagab ühtlase soojusjaotuse ruumis; Pole nähtavaid küttekehi. · Miinused: Hetkel kehtivate elektrihindadega kütmine kallis; Kaabli läbipõlemise korral vahetamine on keeruline; Süsteemil on suur inerts.
keda rikkamad taluperemehed kasutasid isiklikes majapidamistes sulaste ja teenijatena. Sõjandus muinasajal: Suhted naaberrahvastega olid tavaliselt rahumeelsed, ent aeg-ajalt tuli ette vastastikuseid rüüsteretki. Sõjaoht kasvas koos riikluse kujunemisega Peipsi-tagustel aladel (Vana-Vene riik) alates 11.sajandist. Kaitserelvastusest kasutasid eestlased puidust tehtud metallkuplaga kilpe ning tõenäoliselt nahast tehtud kiivreid. Ainult üksikud ülikud said enesele lubada metalltraadist tehtud rõngassärke, mis kattis kogu keha ja käed. Relvade hulgas domineerisid lühikese varrega viskeodad ja pikad torkeodad, (sõja)kirved- ja nuiad, harvemini mõõgad. Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi
1030-1061 oli idaslaavlaste käes Tartu, mis ei olnud tol ajal linn, vaid linnus. Sel perioodil tegid idaslaavlased Eesti aladel rüüsteretki. 1061 tõrjuti vaenulikud naabrid aga aladelt välja. Suhetes lätlastega olid eestlased tugevamad. Hiljem 13. sajandil toovad lätlased sakslastega liitumisel välja põhjuse, et soovitakse eestlastele kätte maksta. Eestlased kasutasid relvadest: oda, sõjakirves, mõõk. Kaitseks oli laudadest kilp. Varustuse hulka kuulus ka metalltraadist rõngassärk. Eestlaste peaväeüksus kandis nimetust malev. Sõjatranspordiks kasutati hobuseid, puidust , purjede ja aerude abil liikuvaid laevu. Muinasusund Et selle kohta infot saada, on erinevaid võimalusi: 1. Kultuslike paikade arheoloogiline uuimine (osaliselt poolik võimalus, kuna ei anna kuigi suurt ülevaadet) 2. Rahvapärimuse uurimine. Pärimust hakati kirja panema alles 19. sajandil. (samuti
annaabi.ee 
