Liimitud konstruktsioonide tugevus sõltub: ühenduse pindalast (suurem kokkupude); õigest jõudude jaotusest konstruktsioonile; ühenduste edasisest tugevdamisest (nt tihvtid); liimikihi paksusest (liiga palju pole hea; oleneb pinna karedusest/poorsusest) Kitid on liimid, millele on lisatud pulbrilisi või kiulisi täiteaineid. Sarnased on ka pahtlid. Kui liim peab juhtima elektrit, lisatakse metallipulbrit. Meditsiinis kasutatavad liimid ei tohi loomulikult olla ega muutuda mürgisteks. "Makroflex" jt selletaolised on liimid, millesse on lisatud gaasitekitajat (või on gaas varem rõhu all lisatud), tekib vaht. Lauri Siitam XI R
Liimidega on väga lähedases suguluses kitid. Kittide abil ühendatatakse ebakorrapärate liitepindadega detaile või täidetakse auke. Kitid valmistatakse liimidest, millele lisatakse juurde pulbrist või kiulisi täiteaineid, et muuta neid paksemaks ja tugevamaks. Elektroonikas ja mujalgi on teinekord vaja liime, mis juhiksid elektrit. Kõige lihtsam on sellist liimi valmistada nii, et liimi sisse lisatakse võrdlemisi suur hulk metallipulbrit, nii et metalli kübemed puutuvad liimis üksteisega kokku. Meditsiinis on juba mõnda aega proovitud mitmesuguste elundite ,,remontimisel" õmbluste ja muude traditsiooniliste kirurgiliste võtete asemel kasutada liimimist. Eriti huvipakkuv on see siseelundite rebendite, aga ka luumurdude ravil, kuna liimimine kahjustab neid elundeid kõige vähem. Sellised liimid peavad hästi nakkuma elavate kudedega, ei tohi olla mürgised ning
Kõige otstarbekamaks paariks on osutunud metall-grafiit (süsi). Taoline kontakt esineb näiteks elektrimasinate kontaktrõngaste ja kommutaatorite ning harjade vahel. Enamasti eristadakse nelja liiki harju: süsi-grafiitharjad (CK) grafiitharjad (G) elektrografiitharjad (E) (valmistadakse süsiharjadest nende grafiteerimisel kõrgel (-3000 °C) temperatuuril. metall-grafiitharjad (M) (grafiidile lisatakse juhtivuse paremaks muutmiseks metallipulbrit (vask, pronks, hõbe). [1] 6 6. Lõppsõna Maailmas polevat olemas täiuslikkust, samuti paistab olevat ka kontaktimaterjalidega. Materjale, millest valmistada kontakte on päris mitmeid, kuid kõigil neil paistab olevat mõni kehv külg. Kas on siis nende füüsikalistes omadustes mõni kehv külg või on materjal liialt kallis, et oleks seda võimalik väga suures ulatuses kasutada. Siiski
Vanaaegsetel autodel olid PVC-st katuse- ja küljepolstrid jms.. PVC torusid ühendatakse lahustuva liimiga, keermete või äärikutega. Töötemperatuur on kuni +60oC. · · · Epoksüplast (EP) on kahekomponentne plast. Kõvendi abil saadakse heade omadustega liim. EP koos klaaskiuga moodustab tuntud komposiitmaterjali klaasplasti. Klaasplastil on pikikiudu väga hea tõmbetugevus (Rm=800 MPa). Epoksüplastile võidakse segada juurde metallipulbrit. · · Fenoplastid (PF) koosnevad täiteainest ja sideainest, milleks on fenoolformaldehüüdvaigud. Täiteainena kasutatakse pulbrit või kiudmaterjali. Osa vaikaineid kõvenevad kõvendi toimel ja osa õhu käes seistes. Varem toodeti suure hõõrdeteguriga plaste asbesti ja vaigu segudest.Tänapäeval on asbesti kasutamine keelatud. Piduri ja siduri hõõrdkatetele lisatakse tugevduseks ka messingtraati.
.. 90% vase juhtivusest s.o. 48... 52 MS/m (p = 0,21... 0,19 Ωmm2/m ). Temast valmistatakse näiteks trollijuhtmeid elektertranspordiks, Enamuses kirjandusallikates eristatakse nelja liiki harju: 1) süsi-grafiitharjad (CK), 2) grafiitharjad (G), 3) elektrografiitharjad (E), milliseid valmistatakse süsiharjadest nende grafiteerimisel kõrgel (-3000 °C) temperatuuril, 4) metall-grafiitharjad (M), kus grafiidile on lisatud juhtivuse parendamiseks metallipulbrit (vask, pronks, hõbe). Termopaaride materjalid Termopaarid on nn. Seebecki nähtustel põhinevad temperatuuriandurid. Nimetatud nähtus seisneb elektromotoorjõu tekkimises erisugusest metallist või pooljuhist koosnevas vooluringis kui ühenduskohtade temperatuur on erinev. Enamlevinud termopaaride materjalideks on konstantaan, vask, kromeel, alumeel, plaatina, plaatinroodium, kopeel. Vaske, plaatinat ja konstantaani on vaadeldud eespool juhtmematerjale ja
iseloomustab keraamikale omase suure survetugevuse ja kõvaduse kõrval rahuldav tõmbetugevus ja sitkus. Keraamilistes komposiitides kantakse koormus haprast maatriksist üle tugevale armatuurile, kus- juures efekti ei anna mitte pulbikujuline tugevdav faas nagu dispersioontugevdatud metallkomposiitides (näit. kõvasulamites), vaid kiuline. Näiteks tuleb ühesuguse tugevusega kermise valmistamisel viia sellesse 3 korda vähem metallikiudu kui sama koostise korral metallipulbrit. Keraamilise maatriksi tugevdamist metallarmatuuriga saab realiseerida kahel viisil: a) kasutades armatuuriks materjali, millel on suurem elastsusmoodul kui maatriksil, b) kasutades armatuuriks materjali, millel on maatriksiga võrreldes suurem joonpaisumistegur. Esimesel juhul annab elastsem maatriks deformeerimisel suurema osa pingetest üle jäigale arma- tuurile, teisel juhul tekivad survepinged keraamilises maatriksis jahtumise käigus armatuuri suurema kaha-
materjale iseloomustab keraamikale omase suure survetugevuse ja kõvaduse kõrval rahuldav tõmbe- tugevus ja sitkus. Keraamilistes komposiitides kantakse koormus haprast maatriksist üle tugevale armatuurile, kus- juures efekti ei anna mitte pulbikujuline tugevdav faas nagu dispersioontugevdatud metallkomposiitides (näit. kõvasulamites), vaid kiuline. Näiteks tuleb ühesuguse tugevusega kermise valmistamisel viia sellesse 3 korda vähem metallikiudu kui sama koostise korral metallipulbrit. Keraamilise maatriksi tugevdamist metallarma- tuuriga saab realiseerida kahel viisil: a) kasutades armatuuriks materjali, millel on suurem elastsusmoodul kui maatriksil, b) kasutades armatuuriks materjali, millel on maatriksiga võrreldes suurem joonpaisumistegur. Esimesel juhul annab elastsem maatriks defor- meerimisel suurema osa pingetest üle jäigale arma- tuurile, teisel juhul tekivad survepinged keraamilises maatriksis jahtumise käigus armatuuri suurema kaha-
annaabi.ee 
