3. Usuti jaaniussidesse arvati, et need on vaeslapse pisarad mis rohtu veerenud ja seal hiilgavateks ussideks muutunud. Jaaniussi kojuviijale tuli õnn, ussi tallajale või tapjale õnnetus. Inimesed otsisid jaaniusse, kes neid kõige rohkem leidis sai varsti mehele või naisele. 4. Jaaniööl korjati 9 liiki ravimtaimi millest keedeti keedis, mis oli raviks mitmete haiguste vastu. Lisaks anti neid ravimeid kariloomadele ja suitsetati mesipuid võõraste mesilaste vastu. Kastevesi tegi hobused ilusaks ja nende karva läikivaks. 5. Kõige tähtsamaks peeti jaaniööl sõnajalaõie otsimist. Usuti, et sõnajalaõis särab kui päike ja helendab kõigis vikerkaarevärvides. Kuid õit ei saadudki enamasti kätte, sageli juhtus et vanapagan ajas otsijad eksiteele või varastas nende käest õie. Kui kellelgi õnnestus sõnajalaõis käte saada ja seda hoolsasti hoida, siis usuti, et temast saab kõige õnnelikum inimene maa peal. 6
Muinasajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude õõnsustes. Selle aja mälestusena on meie keelde jäänud sõna mesipuu. Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud, mille sees on mesi. Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja vaha vajas väga suurtes kogustes küünalde valmistamiseks katoliku kirik. Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati meemetsadeks. 14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus vahaküünalde rohkest tarvitamisest. Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem pidama pakktarudes kodu lähedal
Ta jalajälg on enamasti väiksem ja ovaalsem kui koeral. Karu on Lahemaa suurkiskjaist vahest kõige tavalisem. Ta liigub nii metsamassiivides kui asulate ümber märtsist novembrini, mõnikord talvelgi. Vanaloomade üle 12 cm laiad käpajäljed on kergesti äratuntavad. Alla-aastase karupoja käpajälg on 5-6 cm, üle-aastasel 8-9 cm, noorel suguküpsel üle 10 cm, soliidsematel vanahärradel aga 17 cm ja rohkem. Karu ründab lisaks metsloomadele vahel ka koduloomi ja rüüstab mesipuid. Metsa jääb karudest maha lõhutud kände ja sipelgapesi. Ta saagiks võib langeda täiskasvanud põder, vasikast rääkimata. Raipelehk levib soojaga kaugele, tõmmates ligi teisigi lihatoidulisi. Kuna isastel on komme teise karu poegi murda ronivad karujuntsud puulatva peitu. Pätsu ootamatult trehvates püüa ründe vältimiseks jääda rahulikuks. Ära pista punuma ega vaata talle silma, vaid lase tal oma teed minna. Tagane tasa ümisedes tuldud teed, osutades, et sul pole kurjust meelel
mõne marjakese sõi, valget õrna kasetohtu mine tea miks koju tõi. Sellest haldjast siiamaani midagi ei teadnud taat ei ta muidu pidand plaani et saab saaretüvest paat. Mõtles: ,,Ostan uue kirve, raiun päeva, raiun paar. raiun nädalagi terve -- viimaks ikka langeb saar. Siis teen tüve sisse tule, põleb õõnsaks tugev puu. Tüvest tubli vene tuleb, ladvast voolin tüüripuu. Ülejäänud okstest aga raiun sada sülda puid; nende eest saan linnas raha, ostan aeda mesipuid." -- Armastas see üksik vana oma kukke, oma kana, oma talu, metsa, vett, üle kõige siiski mett. Taat siis reisi ette võttis: sepalt uue kirve tõi, vana saare juurde tõttis terariista tüvve lõi. Juba valgeid laaste langes löökidest ju kajas laas... Taat on tegevuses kanges, mõtleb: ,,Peagi puu on maas!" Äkki tüvest keegi hüüab härdalt nagu silmavees: ,,Miks mu eluaset püüad hävitada, kulla mees? Aastaid üle mitmesaja kasvas puu ja varjas mind. Ära lõhu minu maja,
annaabi.ee 
