ka mesindusega. Mesila asukoha valik Arvestamine naabritega Inimesed kardavad tihtipeale putukaid ning kui naabritega ei olda tulevasest mesilast informeeritud, siis võivad nad vihastada kuna nende jaoks võivad mesilased tunduda selliste putukatena, keda enda lähedusse ei taheta ise arusaamata, et mesilased võivad neile hoopis kasu tuua. [British Beekeepers Association Advisory Leaflet Number B11] Mesila asukoht Mesila ehk mesilastarud peaksid olema tõmbetuulte eest kaitstud. Tuulevarjuks peaks olema mets, hekk jms. Vältima peaks põhja või idatuulte poolt avatud kohti. Samuti ei tohiks tarude alla jääv maa-ala olla üleujutatav. Soovitatav oleks mõni looduslik veekogu mesila läheduses kust mesilinnud saavad vajadusel vett võtta. Mesila võiks asuda kõrgepingeliinidest eemal, sest lennumesilased võivad tänu elektromagnetväljale kaotada orientatsiooni ning eksida teel tarru. Mesilas võiks aia
Mesinike ja talunike vahel võivad tekkida konfliktid, kuna mesinikud teevad talunikele mesilaste pidamisega teene-mesilased tolmeldavad nende põlde, kuid talunike käitumine toob mesilastele ja mesinikele kahju-umbrohutõrje, õitsemisperioodil taimede niitmine. [4] Eestis on mesindusega tegeletud juba pikka aega. Muinasajal otsiti puuõõnsustest mesilasperesid ja neilt võeti meesaak. Sellest sai alguse metsmesindus. Kodumesindusega hakati tegelema XVIII sajandil. Siis toodi mesilastarud majade lähedale. Eesti mesinduse arengus toimus suur pööre XIX sajandi lõpus. Mesinduse edukas arenemine lõppes Eestimaal teise maailmasõja ajal. Sõja ajal mesilasperede arv vähenes. [4] Mesilased on tähtsad, sest tänu neile saavad taimed tolmeldatud. Eriti tähtis roll on mesilastel viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel. Suureks probleemiks tänapäeval ongi mesilasperede arvu ja neilt saadava mee vähenemine.
LINNUSTE JA LINNADE PIIRAMINE · Piiramis- ja välilahingud. · Igal jõukamal feodaalil oli oma linnus, rikkamad linnad ümbritseti kõrge kivimüüri ning tornidega. Suur osa võitlusi toimus linnuste ja linnade ümber. Linnuse sissepiiramisel võidi jääda pikemaks ajaks, et linnusekaitsjaid näljaga alistada. 12. sajandist arenes piiramismasinate kasutamine. Kasutati eri tüüpe heitemasinaid kivimürakad, tulepotid, mesilastarud, korvid mürkmadudega. Ka loomakorjuseid, fekaatlitünne jne. Piirajad ehitasid ka kõrgeid piiramistorne, mida nihutati vähehaaval linnusele või linnadele lähemale. Tornide otsas olid vibu- ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid nooltesaju all, samal ajal üritasid teised müüri vundamendialust nõrgestada rammpalgi ehk taraaniga. Kaitsjad kasutasid laskerelvi. Kasutati süütenooli, et panna vaenlase heitemasinad ning piiramistorni põlema. RÜÜTLIVÄGI · 8-9
annaabi.ee 
