hoiatades kaevureid, enne kui ta murdub. Laevaehituses on männipuit üks enimkasutatuid Eestis. Levik Hariliku männi (Pinus sylvestris) leviala Männid on pärismaised suuremas osas põhjapoolkerast. Leviala ulatub metsapiirist Põhja- Norras kuni troopika liivaaladeni. Euraasias ulatub nende levikuala Portugalist ja Sotimaast idas Venemaa Kaug-Ida, Jaapani ja Filipiinideni, lõunas Aafrika põhjaotsani, Himaalajani ja Kagu-Aasiani. Üks liik (Pinus merkusii) kasvab Sumatral ka pisut lõuna pool ekvaatorit. Põhja-Ameerikas ulatub mändide leviala Arktikast lõunas Nicaragua ja Haiti saareni. Kõige liigirikkamad on Mehhiko ja California. Mände istutatakse laialdaselt ka paljudes kohtades lõunapoolkeral. Morfoloogia Harilik mänd Männid on igihaljad ja vaigukad. Enamiku mändide koor on paks ja kestendav, mõnel liigil on aga õhuke kestendav koor. Oksad kasvavad korrapäraste ebamännastena väga tiheda spiraalina, kuigi okste rõngas
ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm (Quercus)). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki. Mändidel on arenenud väga hea juurestik, mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid
kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm (Quercus)). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki. Harilik mänd (Pinus sylvéstris L.) Sylvestris metsas kasvav, metsa moodustav. Harilik mänd on kodumaa tähtsaim puuliik, moodustades umbes 1/3 meie metsadest. Harilik mänd on noores eas koonusja, hiljem
intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas (P. merkusii, Sunda saared). Männi perekond on leviku-ulatuselt okaspuudest ja üldse puudest üks suuremaid (neid ületab vaid perekond tamm (Quercus)). Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki. Mändidel on arenenud väga hea juurestik, mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid
annaabi.ee 
