põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964
MURAKA SOOSTIK JA SEALSED RABAD Asub Ida-Virumaal ning koosneb erinevatest rabamassiividest ning on Alutagusel suuruselt teine soostik. Soostiku pindala on 12793ha ja sellest turbamaardlat on 10700ha. Madalsoode all on 8168ha, siirdesoodega kaetud 500ha ja raba-segalasundit leidub 1341ha'l. Soostik on üldiselt looduslikus seisundis ning kuivendust ei toimu. Maavaldajateks on Tudulinna ja Iisaku vald. [] Soostiku aluspõhi koosneb ülem-ordoviitsiumi lademe lubjakivist, mis sügavamal asendub mergliga. Aluspõhja katavad moreensed järvesetted, mis koosnevad saviliivadest, liivsavidest, liivadest, savidest, järvekriidist ning saropeelist. Soostiku mineraalse põhja kõrgeim punkt on Kaasiksaares (52 54 m). Soostiku kitsas põhjaosas langeb soo põhi põhja suunas, soo äärealadelt aga keskele. Soopinna reljeefi kõrgeim punkt asub soostiku keskel (56-57m). Soopõhja vagumus on soostiku pinnareljeefis nõrgalt märgatav lameda nõona. Nagu soo
happesust. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks enam, kui 2000 aastat tagasi. XVI-XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas lubiväetisi laialdasemalt, kuid siis ei teatud selle toimemehhanismi ja lubiväetisi vaadeldi kui sõnniku asendajat. Alles XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati laiemalt kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964.
annaabi.ee 
