Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida
Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei
Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka
annaabi.ee 
