või tabas mõni muu õnnetus. Vetevalla üleloomulike valitsejatega pidi inimene veelgi ettevaatlikumalt ümber käima kui vastavate metsaolevustega, sest oli ju veel väga kardetav ning suur vägi ja võim. Eestis elutsevaist kaladest olevat suurim vägi havil. Hooaja esimesel püütud havil rebiti pea otsast ning selle verega määriti kalavõrku, mis tagavat hiljem rohke kalasaagi. Rannarahvale, kes oma elatuse sai suurel määral merest, merekalastusest ja kohati ka hülgepüügist, on meri olnud iseenesest jumalik ja vägev kujuta ja kehata jumalus. Merd, oma lõpmatus avaruses ja mõõtmatus sügavuses, on nimetatud kas merejumalaks või enamasti mere-emaks. Õnnestunud kalapüügi korral öeldi ikka, et mereema täna helde olnud. Saarlased on hea kalaõnne pärast mereemale ka ohverdanud. Hea kalaõnne korral heideti palju kalu merre tagasi, kuna usuti, et mereema neile ka järgmine kord rikkalikult tasub. Maa ja ilma vägi
Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks. Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja
Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane. Maaviljeluse arenguga eemaldusid asulad veekogude äärest, toimus kiire põllutööriistade areng. Kalastus jäi püsima kõrvaltegevusena, mistõttu kalapüügivahendid säilisid oma algsel kujul kohati kuni 20. sajandi alguseni. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Pidev rannaäärne asustus veel puudus. Esimese teadaoleva kalurikülana mainitakse allikates 1295. aastal Pärispea küla Kuusalu lähedal, kuid sealne elanikkond oli rootsikeelne. Peale Eesti territooriumi alistamist 13. sajandil kuulusid kalaveed mõisatele ja kalastusõiguse eest tuli kümnist maksta. Ka 1865. a
annaabi.ee 
