oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg
elukäik"-vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest kokkupõrgetest ümbritsevaga). Groteskse humooriga vürtsitatud kriitiline olustikurealism annab Lutsu isikupärases esituses 1930.aastate proosa kaks tippteost- jutustused "Tagahoovis" ja "Vaikne nurgake". Lutsu loomingu esinudlikumaid valdkondi on ajavahemikul 1930-41 avaldatud 13 mälestusteraamatut, millele kuulub juhtkoht eesti kirjanduslikus memuaristikas. Mälestusliku koega teostest kerkib esile Tuglase "Väike Illimar", mis kujutab viieaastase Illimari erksa pilgu läbi Tuglase lapsepõlvemaad Ahja mõisa. 1920.-30. Aastatel toimus ka psühholoogilise romaani esiletõus. Süvapsühholoogilist, inimese alateadvust uurivat kirjutamislaadi viljelesid noored kirjanikud Reed Morn, Leo Anvelt ja Aadu Hint. Sama suunda esindas ka Johannes Semperi romaan "Armukadedus", mis vaagib detailideni
Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval
annaabi.ee 
