Eestit Nõukogude Liidu osaks, mille saksa väed on vallutanud ja mis hakkab edaspidi kuuluma Saksa riigi külge. Kõike, mis nõukogude okupant oli "natsionaliseerinud", loeti nüüd Saksa riigile kuuluvaks. Kui omanikele midagi tagastatigi, siis nimetati seda Saksa riigi kingiks, mitte õiguse jaluleseadmiseks. Ühesõnaga, peeti kinni Hitleri-Stalini pakti põhimõtteist ja selle järeldustest. Vastusena Eesti peaministri Jüri Uluotsa 1941. aasta üliettevaatlikult sõnastatud memorandumile omariikluse taastamise asjus anti teada, et Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingite valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja Valgevenega lülitati Eesti Reich'i Idaprovintsi (Ostland) koosseisu. Hitleri määratud Ostminister Alfred Rosenberg ja SSi juht Heinrich Himmler olid seisukohal, et Baltimaad tuleb germaniseerida, ent neid eesmärke üritati
Maalt linnadesse migreerunud talupoegadel oli uues keskkonnas raske kohaneda, nad muutusid rahulolematuks ning sellega kergeks saagiks revolutsiooniliste liikumiste agitaatoritele. Suur osa põlluharijatest mobiliseeriti ka sõjaväkke. (Geifman 1997). Muutus üha selgemaks, et Esimese maailmasõja venimisega kujuneb tsaarivalitsusel status quo hoidmine üha keerulisemaks. Laqueur (1987) viitab siseminister Durnovo tsaarile suunatud salajasele memorandumile, kus peab ekstreemsete tagajärgedega revolutsiooni vältimatuks. Monarhia pidi olema täiesti pime või ükskõikselt hoolimatu, kui ei osanud oodata 1917. aasta sündmusi. 25. veebruaril marssis tänavail 300 000 töölist, üliõpilast ja ametnikku. Tsaar reageeris sellele vägivaldselt, andes armeele käsu demonstrantide pihta tuli avada. Sõdurid aga 2
otsustamisvõimed. Enne sõja lõppu 23.aprill – 11. Juunini toimus 7. rahvuskongress, peaesineja juba Mao Zedong. Üsna märkimisväärne partei juht. Kõnes avaldas lootust, et Guomindang jätkub, koostöö. 28. Augustil 45 Mao ja parem käsi Zhou Enlai, lendasid sinna kus pidi kahe partei vahel toimuma läbirääkimised. Oluline, sest katse suhteid parandada. Kui oleks õnnestunud, ei oleks kodusõda ja ajalugu teisiti läinud. Kuigi midagi kokku leppisid, kirjutasid alla memorandumile, aga samas kahe poole vahel nii palju lahendamata küsimusi, koostöö ei hakka kerge olema. Järgm. aasta ilmus, et koostööd ei tulegi. Esimese samuna 1946 Guomindang üritas võimu kehtestada nii nagu oli enne sõja algust ( Chiangi ülemvõim). Kompartei tahtis kannataja rollist ära saada. 1946 armee Hiina rahva vabastusarmeeks. Nime muutmine sümboolne akt, kompartei oma liini ajama, situatsiooni kontrollima. Tahtsid näidata, et see armee hakkab toimima oma uute reeglite järgi,
annaabi.ee 
