Valdavalt temperamentne muusika paneb jala tatsuma ja vere ringlema. Lisaks mängitakse veel ka kvarteti liikmete poolt kirjutatud muusikat. Nagu eeldada võis, oli kontsert oli jazzi-teemaline. Muusikat esitati nii jazzi, svingi kui ka jazzi bipop zanris. Lood olid voolavad, mõnusaid jazzilikke imelikke rütme ja huvitavaid kõlasid täis. Mängiti nii audio-, kui ka visuaalefektidega. Jazz tundub minu jaoks kõige ,,boheemlaslikum" klassikalise muusika zanr (ehk meloodiatel ega rütmidel pole väga kindlaid traditsioonilisi piire), mida oli mulle ka tunda. Kokku oli lugusid 9, teoseid esitati albumist ,,Quotes". Lugudel olid veidi filosoofilised ja mõtlemapanevad ingliskeelsed pealkirjad. Teine lugu (,,To Avoid Pain") sisaldas endas idamaalt pärit rütme ja kõlasid. Esinejate tase oli minu arvates täitsa hea, piisas positiivse elamuse jätmiseks. Laval oldi väga julged ja visati nalja, eriti jäi mulle silma Heiko (bassil), kes väliselt nautis
Paraku ei olnud ta Ühendriikides nii edukas kui Berliinis ja pidi kätt proovima erinevates ametides. Esimene kokkupuude muusikateatriga oli tal 1935. aastal, kui ta ühe show tarbeks kirjutas laulu "See valss sündis Viinis". Tema muusikali "Tervitus kevadele" ja operetti "Tähtis daam" ei saatnud edu ning kibestunud helilooja pöördus restoranipianisti orjatööle tagasi. Ka koostöö Lerneriga polnud algul palju edukam. Loewe` meloodiatel oli ikka veel euroopalik raskepärasuse pitser küljes, ka polnud Lerneri libertod küllalt elegantsed ja vaimukad. Suurt edu tõi neile aga muusikal “Minu veetlev leedi”. "Minu veetlev leedi" põhineb Bernard Shaw` näidendi "Pygmalion" ainetel. Teose sisu: vanapoisist foneetikaprofessor Henry Higgins sõlmib kihlveo lingvistist sõbra kolonel Pickeringiga, et suudab oma foneetikaalaste teadmiste abil panna Londoni alamklassi aktsenti rääkiva lilleneiu kõnelema kui hertsoginna
a-l tehno’st. Ühised joonei leiab nii ambient’i kui ka acid house’ga. Kõrvadele pehmem ja rahulikuma tempo ja rütmiga kui acid house. Breakbeat Breakbeat on samuti elektrooniline tantsumuusika, mis on saanud mõjutusi reggae stiilist. Energiline, rõõmsameelne ja vähem hüpnootiline. Triphop Triphop sai alguse ühekskümnendate alguse Inglismaal, põhiliseks keskuseks kujunes Bristol. Põhineb aeglastel hiphop rütmidel ja tumedatel v. vanu filme meenutavatel meloodiatel. Rütmid on “rasvased” ja sügavad. Dub Dub sai alguse juba kuuekümnendatel Jamaikal, kui sinna jõudsid esimesed lintmagnetofonid. Dub meenutab pisut reggaet, teda iseloomustavad eriti sügavad ja hüpnotiseerivad bassid ja lõpmatuseni kaikuvad kajad. Kõige tähtsamaks instrumendiks on muidugi kajamasin. Acid Jazz Acid Jazz on muusikastiil mida mõnede kriittikute arvates olemas ei ole ja pole ka kunagi olnud. Ilmselt nii siiski ei ole
Ja eks meie Sylvad ja Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses . Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele nagunii keegi sündmustiku üle, et "on need vürstinnad alles lehtsabad" või "vaat, mis ahnus meestega teeb", vaid pigem võrreldakse vanade aegadega ja eeskätt lihtsalt lastakse kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea. Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Publik oli nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja ("ta ütles, et kui
menuta etendust ning uuesti pöördus kibestunud helilooja restoranipianisti orjatööle tagasi. Ka koostöö Lerneriga polnud algul plaju edukam. Nende esimest tükki "Peo hing"(Lifeof the Party)mängiti 1942. aastal Detroidis küll ühel hooajal, kuid teised 4 teatrid selle vastu hubi ei tundnud. 1943. aastal esietendus Brodway'l nende "Mis siin lahti on ?"(What's up ?) George Balanchine'I lavastuses, ent pidas vastu63 etendust. Loewe' meloodiatel oli ikka euroopalik raskepärasus pitser küljes. Olgu sving, foks või tango , ikka kolas Loewe'l see nagu viini valss Ka polnud Lerneri libretto küllalt elegantsed ja vaimukad. Pisut paremin läks nende järgmine muusikal "Kevad-eelne päev" (The Day Before Spring, 165 etendust) Lowe' ja Lerneri esimene suur edu saabus lõpuks 13. mätsil 1947 , mil Ziegfeld Theatre'is esietendus muusikal "Bigadoon" , alapealkirjaga "Kummaline muusikaline fantasia"
annaabi.ee 
