(liikumise kord). Musikē on vahetult seotud ka tantsuga. Muusiku oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga, sest esimesteks muusikuteks pidasid nad Zeusi poegi Apollonit ja Amphioni. Kreeka kultusmuusika oli seotud eelkõige tõejumal Apolloniga (tema pilliks oli harmoonilisi kooskõlasid mängiv LÜÜRA) ning veinijumal Dionysosega (tema pilliks oli AULOS (sarnane ŠALMEIga), mida puhus ta kaaslane Marsyas ja mis mängib alati üksikut eredat meloodialiini). Müüt jutustab nende võistlusest, milles jäi võitjaks Apollon. Pillidest olid Kreekas levinumad NÄPITAVAD KEELPILLID – 4-keeleline FORMINKS, millest 7. saj arenes KITARA; 7-keelega LÜÜRA, BARBITON, 5.saj teises pooles ka (naiste pill) HARF. Puhkpillidest olid levinuimad AULOS (sugulane šalmei ja oboega), PAANIVILE ehk SÜÜÜRINKS (5-7, hiljem 14 vilest koosnev), hiljem esines ka PÕIKFLÖÖT, METALLTROMPET. Löökpillidest olid tähtsamad KASTNJETILAADNE
Esimeseks Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Esimesteks muusikuteks peeti Zeusi poegi Apollonit ja Amphioni. Kreeka kultusmuusika oli seotud eelkõige valguse- ja tõejumala Apolloniga, kes oli muusikute kaitsja ja kelle pilliks oli harmoonilisi kooskõlasi mängiv lüüra ning looduse ürjõu ja veinijumala Dionysosega, kelle pill aulos matkib aga eksalteeritud inimhäält, karjet ja mängib alati üksikut eredat meloodialiini. Vastanduvad kaks muusika põhiprintsiipi: apollonlik muusika korrastatult harmooniline ja mõistuslik ning dionüüsoslik muusika ekstaatiline ja meeleline. Kreekas olid levinuimateks pillideks näpitavad keelpillid. Vanim neist on forminks suuremõõduline lüüra tüüpi pill, 4-keelne, näpiti plektroni või parema käega, kasutati laulude saateks, mängisid peamiselt mehed, millest arenes
Basie 42 orkestreid, samas kui on võimatu ette kujutada, et keegi suudaks kõla järgi ära arvata, kas mängivad Berliini Filharmoonikud või näiteks Bostoni sümfooniaorkester. Siin oleks kohane rääkida veel ühest kõlaga otseselt seotud fenomenist – džässmuusikud laulavad sageli sotto voce kaasa oma improvisatsioonile. Seda teevad paljud džässmuusikud, tuntuim neist on pianist Erroll Garner, kes peale oma improvisatsiooni meloodialiini markeerimise toob aeg- ajalt kuuldavale ka täiesti muusikaväliseid häälitsusi, nagu hüüatused või naer. David Sundow väidab oma fenomenoloogilises uurimuses džässimprovisatsioonist klaveril, et võime mängitavat vokaalselt ette kujutada annab pianistile erilise kindlustunde (Cook 2005: 74). Sundow räägib küll pianistidest, kuid džässmuusikutest harrastavad (oma soolole) kuuldavat kaasalaulmist kõige enam kontrabassimängijad, kes on sellest lausa eraldi stiili kujundanud.
annaabi.ee 
