tõlgitakse inglise keelde või ei. Kirjutatud on ta ikka eestlastele." Andrus Kivirähk peab seda iseeneses mõitsetavaks, et ta kirjutab oma rahvusest, sest selle eripärasi tunneb ta kõige paremini. Ja pealegi on neid, kes inglastest ja ameeriklastest kirjutaks, ju küllaga. Seda, et eestlasi just pilab, põhjendab ta oma olemusega: "Üsna loomulik, et eesti autor kirjutab eestlastest ja ilmselt on juba kord minu loomingulaad selline, et ülistavaid oode ja kauneid melodraamasid ma kirjutada ei mõista ega viitsi kah. Ja ma arvan, et veidi irooniline vaatenurk tuleb alati igale asjale kasuks. Liiga tõsine või pühalik hoiak on minu jaoks läila". Andrus Kivirähk avaldab oma arvamust ka poliitika teemadel. Nende kohta ta raamatud või näidendeid ei kirjuta, aga teeb seda avalikult Eesti Päevalehes ning ega need tähelepanuta jää. Kindlasti teab iga inimene, kes on Kivirähe tegemistega vähegi kursis, ka tema ideoloogilisi vaateid
19. sajandi alguses olid menukad minstrel show'd tahmatud nägudega inimesed esitasid neegrite laule. Veel esitati burleske labased, naerutavad. Sajandi lõpuks said populaarseks vodevillid viisakama maitsega kui eelmised. Need vormid taganesid kino ja raadio mõju ees. Neid teatrivorme iseloomustas kolmevaatuslik vaba ülesehitus, nende järglastena võib näha revüüd ja läbikomponeeritud muusikali. Eksisteeris ka tõsisem teater, see mugandas melodraamasid ja menuromaane Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Tähtsad olid näitlejad, sageli imporditi näitlejaid Inglismaalt ja Iirimaalt. David Belasco (1853 1931) lavastaja, näitleja, dramaturg. Kõige olulisem New Yorgi teatrimees. Kirjutas Brodwayle üle saja näidendi, lõi mitmeid teatreid ja juhtis neid. Tema tähtsus tõi Ameerikasse uut laadi naturalismi, tähtsustas lavastuses pisimaidki detaile. 19. sajandi meelelahutuslikul pärandil on tagajärjed: Teater tähendab meelelahutust
Kirjandus 2: Realism maailmakirjanduses 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul DRAAMA Realism näitekirjanduses. August Strindberg (1849 1912) Realism jõudis näitekirjandusse hiljem kui teistesse kirjandusliikidesse. Teatrid sõltusid rikkast kodanlikust publikust ning pidid selle maitsega arvestama. Levinud olid lõbustusteatrid, kus etendati operette, melodraamasid ja komöödiaid. Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik Henrik Ibsen, B. Bjørnson (1832 1910), J. Lie (1833 1908) ja A
annaabi.ee 
